Riigieelarve tasakaal on Eesti tulevikku ja head käekäiku silmas pidades oluline otsus, seepärast on mul hea meel, et 2013. aasta riigieelarve on tasakaalus ja struktuurselt isegi pisikeses jäägis.
Miks peab riigieelarve tasakaalus olema?
1. november 2012, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reporter Andres Kuusk küsis hiljuti poliitikasaates “Foorum”, kas tasakaalus eelarve ei ole äkki mingi eilse päeva jutt, sest tegemist on ju millegi elementaarsega, nagu hammaste pesemine või kingade puhastamine.
Olen täiesti nõus Sven Sesteriga, kes vastas sealsamas, et see on niikaua elementaarne, kuni me seda poliitikat hoiame. Eelarve tasakaal ei ole mingi loomulik ega iseenesest sündiv asi, nagu näeme tänapäeva Euroopas. Selle nimel tuleb tööd ja otsuseid teha. Enne kui hakata rääkima kulutamisest, on oluline selgeks teha, miks on tasakaalus eelarve nii eriline väärtus, et me peame seda hoidma nüüd ja tulevikus.
Isegi mõni tõsiselt võetav ettevõtja räägib, et nüüd on aeg hoogsalt laenu võtta ja hulk asju valmis ehitada, sest pikas perspektiivis ootab euroala ees suur inflatsioon ja me saame tulevikus palju odavamaks muutunud rahaga laenud hõlpsasti tagasi maksta. Isegi kui see pool nende ennustusest, mis puudutab kiirenevat inflatsiooni, tõeks osutub, ei pea ma seda õigeks sammuks.
Kes maksab laenud?
Me elame järgmised aastakümned ajajärgus, kui meie rahvastik väheneb ja vananeb. Meie lapsed peavad hakkama oma maksudega ülal pidama praegusest palju vanemat ühiskonda.
Statistikaameti prognooside kohaselt väheneb tööealiste elanike arv 20 lähiaastaga ligi 10 protsenti ja 40 aastaga umbes 20 protsenti. Kui praegu on nelja tööealise (15–64aastase) inimese kohta üks eakas, siis Eurostati prognoosi järgi tuleb aastal 2030 juba üks eakas kolme tööealise ja aastaks 2050 üks eakas kahe tööealise kohta.
Pisut aitab see, kui inimesed on terved ja töötavad kauem. Ometi ei saa me sellele loota, sest seni on rahvastiku vananemine kõigis riikides tähendanud ainult suuremat koormust riigieelarvele. Meie kogutavast pensionisambast piisab tulevikus loodetavasti äraelamiseks, kuid tervishoiukuludeks enamikul ilmselt raha kõrvale panna ei õnnestu. Need kulud tuleb katta ikkagi ühisest katlast.
Väidan seda sellepärast, et eri uuringud näitavad: praegu puuduvad suurel osal inimestel arvestatavad säästud. Samuti peavad needsamad noored hakkama omale pensioniraha koguma.
Objektiivsetel põhjustel hõreneva rahvastikuga maapiirkondade elushoidmine tähendab riigile kasvavaid kulusid. Võimalik, et seda kõike kompenseerib inimeste kolimine Eestisse, aga kas me saame sellele lootma jääda, kui seni on elanikud siit pigem välja rännanud? Ja kas me üldse oleme valmis võtma vastu neid puudu olevaid töökäsi ja maksumaksjaid, kes mujalt siia elama tulla tahavad? Lühidalt on küsimus selles, kes ja kuidas seda praegu võetud laenu tagasi maksma hakkaks.
Võlg ei saa kasvada lõputult
Teiste raha, mille kulutamist meile pakutakse, võib otsa saada kõige ebasobivamal ajal. Hoiatavaid näiteid piisab. Ühtki laenu ei anta igaveseks ja mida suurem on riigi võlg, seda suurem on tõenäosus, et laenuandjad ühel päeval laenu juurde anda ei soovi või nõuavad uue raha eest senisest palju kõrgemat intressi.
Tavaliselt juhtub see siis, kui riik hakkab hätta sattuma. Ja siis on harjumuspärase kulutaseme kärpimine majandusele palju valusam, sest vabanevaid töökäsi pole kuhugi panna ja sotsiaalkulud kasvavad ajal, kui vaja oleks hoopis kokku hoida, sest raha ei ole.
Seda kõike me Kreekas näeme. Kreeklased võtsid Saksamaa kantsleri Angela Merkeli hiljuti Ateenas vastu loosungitega, et nad ei soovi olla Euroopa katsejänesed.
Katsejänese staatust ei soovi ma kellelegi, mõistagi kõige vähem oma kodumaale. Siiski usun, et teiste vigadest õppimine on targa tunnus.
Kui me koos rahaga ei laena välismaalt inimesi, kes plaanitava lisatöö ära teeksid, tähendab laenuvõtmine ja selle raha majandusse suunamine seda, et kõigepealt hakkavad tõusma palgad ja seejärel hinnad. Lõpuks numbreid kokku lüües saame teada, et tehtud on niisama palju, nagu oleks tehtud siis, kui me laenu poleks võtnud, aga riigil on kaelas suur laenukoorem.
Alles hiljuti juhtus niiviisi kinnisvarabuumi käigus Eesti perede ja ettevõtetega, sest korter maksis vahepeal mitu korda rohkem, sest raha oli, aga kortereid ega töökäsi ei jätkunud. Ehk on minevikust siiski mõistlik õppida?
Ainuüksi neid argumente kaaludes on minu veendumus, et me peame hakkama saama selle rahaga, mille Eesti ja Euroopa maksumaksjad meie kätte on usaldanud. Laenukoormuse kasvatamine ei ole Eestile sobiv lahendus. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et eelarve tasakaal pole inimeste huvides. Vastupidi, see on meie rahva ja riigi pikaajalise arengu esimene eeldus. Ettevõtted võivad tuleviku arvel spekuleerida ja pankrotti minna, Eesti riik seda endale lubada ei saa.