Kroonpaari noorus jätkub lastelastes

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karmil sõjaajal, 1942. aasta detsembris abiellunud Maimo ja Voldemar Kaasik on 70 aastat käsikäes ühist vankrit vedanud.
Karmil sõjaajal, 1942. aasta detsembris abiellunud Maimo ja Voldemar Kaasik on 70 aastat käsikäes ühist vankrit vedanud. Foto: Ants Liigus

Imestus ja imetlus täidab Voldemaril südant, kui ta foto tegemise ajal Pärnus oma Papiniidu tänava korteris abikaasale otsa vaatab, kergelt embab ja lausub: „Memme, oleme nii kaua aega koos elanud!“

Tõepoolest, võtab võõragi mõtlema: kas on veel kusagil mõni paar, kes 70 aastat koos elanud, kroonpulmani jõudnud? Ega tea küll.

Sel kolmapäeval austas Memmet ja Vollit, nagu pere neid kutsub, Pärnu linnavalitsus oma pidulikul kuld- ja briljantpaaride vastuvõtul. Kaasikute abielupaari tuttavamaks rääkimiseks peaks pärnulastele kohe meelde tuletama: Voldemari (89) ja Maimo (91) poeg tšellist Allar Kaasik on aastaid korraldanud Pärnu Oistrahhi festivali, ehkki elab ja töötab Soomes.

Noorus ei tule tagasi, aga võib jätkuda

„Olen seda alati öelnud. Noorus jätkub lastes ja lapselastes. Need, kel lapsi pole, ei saa seda iialgi kogeda,“ on vastne pruut veendunud. Kaasa noogutab ja haarabki jutulõnga, teemaks lapsed, lapselapsed ja nende saavutused eluteel. Pojal ja kahel tütrel on ühine omadus: musikaalsus.

„Vaat see oli asi, mida ma nende kasvades märkasin ja lausa nõudsin: kõik käigu põhikooli kõrval ka muusikakoolis,“ tunnistab Volli. „Ooh, tuli ikka vastumeelsustki murda. Aga kõik on muusika juurde jäänud: Allar õpetab Soomes Ida-Helsingi muusikakoolis tšellot, vanem tütar Ruth on Rakvere muusikakoolis klaverimetoodika õpetaja ja noorem, Külvi, Kohilas ja Paldiskis viiulilaste koolitaja.“

Maimo ja Volli arvutavad: kolmel lapsel on omakorda kokku kümme last ja lapselapselapsi on juba kuus. „Muide, meil on lootust isegi viies põlv ära näha, kuna noorim lapselapselaps käib gümnaasiumis, 11. klassis. Nii et, mine tea,“ kergitab Volli rõõmsalt kulme.

„Mõni päev nädalas jääb ikka vahele, kui keegi ei helista,“ ütleb Maimo süles sõrmi silitades. „Nad peavad meid silmas ja see teeb nii hea tunde.“ Volli lisab: „Me oleme majanduslikus mõttes ise hakkama saanud, kahekesi on see ju võimalik. Aga kui me oma briljantpulma tähistasime, kinkisid lapsed meile reisi Iisraeli. Imeline maa!“

Reisi valik oli alltekstiga: Maimo ja Voldemar on üles kasvanud kristlikus kodus. Nad alustavad siiani iga päeva tänuga Loojale, et ikka elupäevi antud ja rooga laual. Usulised tõekspidamised tõid perele ebameeldivusigi, oli oht sattuda Siberisse. „Ah, mis me sellest enam,“ ütleb Volli. „Aga kristlik moraal on meid elus aidanud ühte hoida. Seda adusid lapsed ja lapselapsedki.“

Siis räägib Volli edasi, kes lapselastest õpib majandust, kes ajalugu, kellest on saanud skulptor ja sisearhitekt, kes tegutseb Berliinis juristina. Aga Külvi poeg Ingmar lõpetas Tartus arstiteaduskonna ja on nüüd Soomes kirurg. Ingmar tegi teoks selle, millest unistas Volli ise.

Saatust saadavad maagilised numbrid

Kaasikutel on igal aastal kaua aega olla pruut ja peig. Kihluti septembris ja abielluti detsembris. 12. kuupäev, 12. kuu ja tänavu veel 12ga lõppev aasta ehk 12.12.12. Maimo kinnitab: “Need on meie selle aasta maagilised numbrid.“ Volli lisab: „Abiellusime Rapla valla perekonnaseisuametis 12. detsembril, kuna Maimo kodu asus seal. Tahtsime oma tänavust kroonpulmagi seal tähistada, aga polnud võimalik. Osalesime Pärnu linnavalitsuse üritusel, mis läks väga südamesse. Olen ise Pärnu poiss.“

Kuna Maimo tundis Volli õde, tõi tee teda tihti Pärnusse. Noored kohtusid esimest korda kirikus. „Mina olin 14, tema 16. Kuulsin, et neiul on väga ilus lauluhääl,“ meenutab peig. „Kui olin juba 19 vana, oli Maimo taas mu õel külas. Saatsin neiu raudteejaama ja tundsin südames: temaga võiks koos eluteed astuda. Ilus tüdruk oli ka. Usklikuna mõtlesin: see on jumala tahtmine! Järgnes kirjavahetus, siis tulid telefonikõned. Lõpuks kihlusime.“

Septembri 12. päeval (jälle 12!) mindi enne kihlust Pärnus pastori juurde ja too palus Maimol mõelda: käib sõda, kui su poiss saadetakse rindele ja tuleb tagasi pimeda või jalutuna, kas sa siis ikka tahad veel temaga olla? „Mõelge järele,“ ütles ta.

Pruut kuulab peigu, huulil pehme muie. Peig: „Kui jah-sõna sain, andsin talle esimese musi. Ausalt: e-si-me-se. Soovisin südames kolme asja: et mu naine oleks musikaalne, oskaks süüa teha ja õmmelda. Kõik oli just nii, nagu soovisin. Mu naisel on absoluutne kuulmine, küllap siit laste ja lapselaste muusikaanne. Ta ema oli sakste kokk, kellelt tütar sai omagi oskused. Ja juurdelõikuskursused lõpetas ka. On mulle isegi sõjapäevil mantli õmmelnud. Elama hakkasime Pärnus.“

Et Volli unistus oli arstiks saada, läks ta 1940. aastal 17aastaselt Pärnu haiglasse sanitariks õppima. Sanitar oli tollal meesisik, kes allus osakonna õele ja täitis tema korraldusi. Unistus ei täitunud, aga pühendunud noormees suunati 1945. aastal Tallinna meditsiinikooli, kust sai ravivelskri diplomi, mis andis õiguse eriolukordades arsti ülesanneteski töötada.

Kunagised kolleegid kinnitavad: Kaasik oli andekas meedik suurte kogemustega, tema ravi ja diagnostika ei jäänud maha arstide omast. Näiteks kohakaasluse alusel töötas ta Sindi ambulatooriumis jaoskonnaarstina seitse aastat, Pärnu polikliinikus ja jaoskondades 1982. aastani kiirabi valvearstina.

Huvitunud hambaravist, omandas mees Tartu meditsiinikoolis sellegi eriala ja andis oma tervishoiupunktis kvaliteetset hambaravi. Muide, tema põhitöö oli hoopis Pärnu ehitusmaterjalide tehase tervishoiupunkti juhatamine. Kaheksa aastat järjest oli see parim punkt.

„Imestasin, kui marketis alles hiljuti tuli mu juurde üks mees, kes uuris, kas olen ikka see arst, kes töötas sel ajal seal …“ muigab Volli. Sõna “arst” rõõmustab teda, sest see amet oli ta unistus.

2008. aastal anti Voldemar Kaasikule, kellel tööstaaži üle 50 aasta, Pärnu linnavalitsuse autasugi: teenetemärk tervishoiu edendamise eest. Praegu on ta Pärnu haigla elav ajalugu, mälestusi on ta paberilegi talletanud. Et tütrepojast Ingmarist kirurg sai, on pisut Volligi unistuse täitumine. Tore tunne igatahes!

Maimogi ei saanud oma unistust õppida muusikat teoks teha. Ajad olid keerulised. Kui kolm last pisut kaela kandsid, koolitas ta end Pärnu kaheaastases meditsiinikoolis õeks. Lasteaias, haiglas ja arstipunktis hädalisi aidates korjus temalegi 45 tööaastat.

Hommik algab tänumusiga

„Aitäh maitsva söögi eest! Seda ütleb ta igal hommikul ja annab põsemusi ka. Nii on olnud terve elu. Ja Allari poeg Holger, kes hiljuti meie juures oli, ütleb nüüd mulle samamoodi,“ naerab Maimo heameelest. „Just maitsva söögi, mitte lihtsalt söögi,“ toonitab Volli. „Volli on nimelt maiasmokk, armastab kooke ja küpsiseid,“ lisab Maimo.

„Ta on oma peret ja lapsi väga hoidnud. Tõsi, nõudlik on ta küll. Mult küsiti kord, kuidas oled saanud nii kaua nõudliku mehega elada. Arvan, et pigem olgu nõudlik kui hooletu ja lohakas,“ arutleb Maimo. Mõtleb veidi ja ütleb: “Kui on armastus, peab olema ka andestus. Eriarvamused tuleb alati õhtuks ära klaarida. Meie hoiakud on lastelegi hästi mõjunud.“

Vollile meenub kohe oma suurim nõue: lapsed lõpetagu muusikakool. „Ja näe, sellest on nüüd kõigile tulu tõusnud,“ tõdeb ta. Jätkab siis: „Ma ei jätnud oma naist kunagi teadmatusse, kui tööl läks kauemaks. Kui raudteeambulantsis töötasin, pidin patsientide juurde minema rongiga ja sain väga hilja tagasi,“ meenutab mees. „Tööle minna tuli varakult. Ükskõik kui vara ma läksin, oli naisel alati soe toit lauale panna. Alati. Ja särgid olid ikka triigitud.“

„Töötasin kord ühe arstiga, kes kahtles: kas tasub ikka uskuda, et mehed on ausad? Mina ütlesin, et mina usun, minu mees on aus,“ ütleb Maimo. Volli toetab naise räägitut: “Minu ema hoiatas mind: pea meeles, jumal näeb kõike. Lause lapsepõlvest jäi alatiseks meelde. Meil oli suur pere, kõiki kasvatati aususes ja abivalmiduses. Kodustest hoiakutest tulenes seegi, et olen juhatanud koguduse koori ja pastorina kogudust teeninud.“

Vollil on auto ja sellega käib vanapaar poes. Memme ostab toidud. Kui ilm kepikõndi teha lubab, minnakse. Volli muigab: „Eks see ole rohkem kepitoetuskõnd, kahe kepiga ei kuku, libise ega komista nii kergesti.“

Kümme aastat tagasi oli paaril suvekodugi. „Oh, lapselapsed sõitsid suviti Liusse, vahel oli seitse tüdrukut laua ääres. Pärast istusin klaveri taha ja laulsime. „Küll oli see ilus,“ ütlevad nad mulle ikka veel. Isal oli harmoonium ja mäletan siiani, kuidas isa mängis ja ema laulis,“ meenutab Maimo. Istub siis justkui öeldu kinnituseks klaveri taha ja korteri täidavad kaunid helid.

Volli vaatab hoolitsevalt, kui naine tõuseb ja köhatab. „Meil oli siin kopsupõletik. Aga saime ravi ja …“ Ta toonitab „meil“ ja võtab naisel käest kinni, kui too veel kord köhatab. Niimoodi, käsikäes, nad esikusse seisma jäävad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles