Läbimurre kassikakasõjas: kalur võrgutas liivakastid

Pärast seda, kui liivakastid said võrguga kaetud, pole Pärnu Mai lasteaia tervishoiutöötaja Kristi Pajo sealt enam kassikakat leidnud. Foto: Urmas Luik

Kutselise kaluri Urmas Marguse välja töötatud kalavõrgust kassikakatõrjevahend on kuum sõna Pärnu lasteaiamaastikul, kolm lasteaeda ehk kümned liivakastid on juba võrgutatud.

Esimesena võeti Marguse leiutis kasutusele tänavu kevadel Mai lasteaias. Enne seda seal liivakaste ei kaetudki. “Minule koormakiled ei meeldinud, need ei oleks vastugi pidanud,” selgitas lasteaia juhataja Anne Virula. “Ja siis ma mõtlesin, et kalavõrk oleks võib-olla kõige õigem,” koitis Virulale ühel hetkel ja nii ta seadiski sammud lapsepõlvetuttava Marguse kalastuspoodi.

Koos tuldi liivakaste vaatama ja selle käigus mõtles Margus välja lahenduse, kuidas liivakaste, mille kuju varieerub vastavalt selle ehitaja fantaasiale, kõige tõhusamalt võrguga katta.

Kvaliteet maksab

Kärmelt sai esimene prototüüp valmis ja paigaldatud. Ja see töötas niivõrd hästi, et võrgutati ka mudila ülejäänud kümme liivakasti.

Virula kinnitas, et nüüd on palju puhtam tunne küll. Alates päevast, kui kastid võrguga kaeti, ei ole seal enam kasse ega nende jäetud “meeneid” kohatud. “Varem oli hommikuti näha, et on käidud,” märkis Mai lasteaia tervishoiutöötaja Kristi Pajo.

Lapsed, kes enam kakase liiva sees mängima ei pea, olevat uudse lahendusega igati rahul. “Ilusti aitavad neid ära võtta ja peale panna,” lisas Pajo, kelle jutu järgi on võrkude kallal nokitsemine väikeste laste näppudele kasulik. Pealegi käib võrgu paigaldamine lihtsalt: minut peale ja minut maha.

Ent ega iga võrk kassi pea. See peab olema Marguse selgitusel täpselt nii tihe, et hiirekuninga käpad sealt läbi ei ulatu, mistõttu loomal tekib sisekonflikt, kuna ta ei saa alluda vastupandamatule tungile ekskremendile liiv peale kraapida.

Hästi sobib selleks näiteks 12 silmasuurusega tindipüügivõrk. Eks kasutada või vana, juba merest läbi käinud võrkugi, aga Margus eelistas uut. “Kuidagi näotu on seda vana asja lasteaeda panna, ta peab olema ikka uus ja ilus ning korralikult tehtud,” kinnitas Margus, kes ei tee võrgu kvaliteedi suhtes kompromisse.

Samal ajal nentis Margus, et ega kõnealune lahendus just odav ole. Võrgukilo maksab 11 eurot. “Kolme lasteaia peale kulus mul umbes 1000 eurot ära,” märkis mees.

Aga selle raha eest saab kassikakamure aastateks kaela pealt. Peab ju võrkkate ilmaoludele märksa paremini vastu kui näiteks koormakate, mis aastaga rabedaks muutub. Võrk seevastu, kui seda korralikult hooldada, säilib Marguse kinnitusel kuni 15 aastat.

Juhid rahul

Praeguseks on Marguse välja töötatud lahendus peale Mai lasteaia kasutusele võetud Raeküla ja Tralli lasteaias.

Ja tulemusega on rahul nii lasteaiatöötajad kui “ülemjuhatus”, nagu Virula mainis. “Igal sügisel tulevad meile ju haridusosakonna juhataja Andrus Haugas ja alushariduse peasspetsialist Marga Napp, nendele väga meeldis ja nad soovitasid teistele lasteaedadele ka,” rääkis ta.

Pealegi pole võrguga kaetud liivakastid ainult puhtad, vaid näevad Virula kinnitusel kenamad välja kui katmata kastid. “Eriti kui päike paistab, on neil nagu kuldne toon peal,” avaldas ta vaimustust. “Kohe tuled õue ja vaatad, et nii ilusad ja korrektsed liivakastid.”