Katrin Johanson: Kas Mari ema on surmakaupmees?

, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Johanson.
Katrin Johanson. Foto: PP

Eesti iseseisvusese taastamise järel olin lootusrikas nagu paljud minuealised: piirid olid viimaks avatud, läbi kopeerpaberi paljundatud tuhmid keelatud käsikirjad olid asendunud enam-vähem korralikus köites teostega, inimesed tulvil entusiasmi, ent samuti nõukogude korras karastuse saanud elutervet skepsist.

Just selle skepsise tõttu püsisin kaua arvamusel, et pime massivaimustus on eestlastele võõras. Paraku tuleb mul õpetajana kokku puutuda mõtteviisi kujundamisega hoogtöö korras.

Näiteks potsatas koolivaheajaeelsel nädalal mu postkasti kirju nelja noortele mõeldud kampaania kohta. Infot vahendades jagan aga vastutust. Siiski pole kool kaugeltki ainus koht, kus massimõjutust viljelda. Paljud üleskutsed plingivad internetiajastu lastel pidevalt silme ees.

Jättes kõrvale kodanikualgatused stiilis “Vihkan Kassaid!”, on enamik üleskutseid positiivse sõnumiga.

Hoopis teine tera on see, kas ja kuidas hea mõte sihtgrupini jõuab. Väidetavalt tõi ohutut liiklemist propageeriv kampaania “Sõber sebra aitab!” kaasa vöötrajal juhtunud õnnetuste sagenemise, sest lapsed hakkasid märgistatud ülekäiku pimesi turvaliseks pidama.

Meelemürkide vastu

Nüüd on mitmel rindel asutud võitlema meelemürkide vastu. Kirevale noorusele vaatamata olen enesehävituslikust elustiilist alati teadlikult kõrvale hoidnud. Osalt seepärast, et vanemad andsid mulle koos suure tegevusvabadusega kaasa kindlalt tunnetatud omavastutuse.

Soovin kogu südamest, et ükski mu õpilane ei kahjustaks enda tervist. Ometi ei suuda ma innustuda karskuse jutlustajatest, kes pealetükkiva uhkusega deklareerivad, et nad pole elus võtnud ühtegi pitsi ega tõmmanud ühtki kõhvi.

Kui elukogenud inimesed teavad, et mõistmaks, mis on pori, ei pea ise mülkas püherdama, siis noortega on lugu teine.

Neil võib kergesti tekkida küsimus, kas niisugust kuulutajat tasub uskuda: on ta ju näinud vaid mündi üht külge.

Muidugi ei saa jätta arvestamata asjaolu, et leidub suure sõltuvussoodumuse ja keeruka psüühikaga inimesi, kelle allakäik võib alguse saada just esimesest kokkupuutest mõnuainega.

Seega olen kaugel suhtumisest “las aga noor inimene proovib järele”. Samal ajal tean, et hoolimata täiskasvanute hoiakutest, sooritab enamik poisse-tüdrukuid endaga varem või hiljem ikkagi paar inimkatset.

Ühinen nende terviseedendajatega, kes peavad pedagoogiliselt õigeks lasta õpilastel leida kahjulike harjumuste plusse, nagu ühtekuuluvustunne, mis liidab salaja puuriida taga kimujaid. Iga terve mõistuse ja küsiva vaimuga noor ei usu, et miljonid inimesed kogu maailmas viljelevad üdini negatiivset, ainsagi meeldiva tahuta tegevust.

Selline väide poleks veenev. Hoopis tõhusam on võrrelda tubakatarvitamise väheseid plusse paljude miinustega ja langetada oma otsus iseseisvalt ja läbimõeldult.

Kasu ja kahju vahekord

Hiljuti olin koolitusel, kus kategooriliselt meelemürkide vastu võitlev lektor soovitas klassiruumis isoleerida ja punasetriibulise hoiatuslindiga märgistada kõik suitsetajad, sest nad on haiged. Tema põhjendus oli järgmine: tubakatarbijad on ise oma valiku teinud, seega pole tegu diskrimineerimisega.

Eraldamine olevat aga hädavajalik, sest suitsetaja hingamisteedest pärit kahjulikud mikroosakesed mõjutavad pikkamisi tema läheduses olijaidki. Pangem tähele: jutt polnud passiivsest suitsetamisest, vaid näiteks hommikul ühe sigareti tõmmanud noore hingeõhust. Kui suur või kaduvväike kahjustus sel juhul on, jäi täpsustamata.

Lektor piirdus väitega, et klassiruumis suitsetajate eraldamata jätmisel võib, aga ei pruugi spetsiaalse anduri abil tuvastada poole aasta pärast mürgiseid jääke mittesuitsetavate laste hingamisteedestki.

Ma ei tea, kui paljud saalisolnud võrdlesid mõttes iga päev sisse hingatavate heitgaaside kogust mõne poosetava Juku pigem piima- kui tubakalõhnase hingeõhuga. Igatahes minu arvates tegi tehniliselt korras ja nõuetele vastav koolibuss Jukule ohuallikana pika puuga ära.

Ma ei arva sugugi, et lektori väide vale olnuks, küsimus on kasu ja kahju vahekorras. Kas risk, mida kujutab endast õrnas eas lapse avalik diagnoosimine, (häbi)märgistamine ja sellise teguviisi propageerimine, väärib loodetud tulu?

Kujutlesin, et minu laps on üks neist õpilastest, kelle lektor on valinud suitsetajatest koolikaaslaste käsivarre ümber linti siduma, ja tõdesin, et tunneksin uhkust, kui ta sellisest teguviisist keelduks. Võimalik, et inimväärikuse riivamise piiril balansseeriv šokiteraapia ja ühiskondlik hukkamõist mõjutavad tubakatarvitajaid halvast harjumusest loobuma ja ennetavad sama käitumist teiste puhul, kuid kas see oleks oma hinda väärt?

Maast madalast juurutatud mõtteviis, et üldsuse vastu eksijad peavad kandma eraldusmärki, tundub mulle ohtlik. Me ei tea ette ühiskonna keerdkäike. Mõni järgmine kampaania või rahvajuht ei pruugi kahjulikeks kuulutada enam suitsetajaid, vaid teisitimõtlejaid.

Eelkirjeldatud loeng pani noori arutlema, mida kõike võiksid inimesed endale lubada tubakatoodetele raisatud raha eest.

Ma poleks sugugi tahtnud olla lapse nahas, kelle käest lektor küsis, kas teda tuuakse iga päeva luksuslimusiiniga kooli, kas tal on olemas kõik moodsad videomängud ja tehnoloogilised vidinad, kas ta käib igal aastal soojamaareisidel, sest tema kaks pakki päevas suitsetavatel vanematel näikse raha jätkuvat.

Siinkohal ei pidanud minu närv vastu ja pärisin, miks ma oma lapsele seda kõike lubada ei saa, ehkki meie peres keegi ei suitseta. Sain mõnevõrra demagoogilisele küsimusele täiesti õige vastuse, et ju ma kulutan sama summa muule.

Lektori arvutus, et suitsetamisest loobumine aitaks noil vanemail säästa 2000 eurot aastas lapse hüvanguks, võib ju paika pidada, kuid saamahimuga manipuleerimine tekitas võõristust nagu avalikkuse ees antud sõnumgi, et tolle lapse vanemad seavad meelenaudingu oma järglase käekäigust kõrgemale.

Olen ameti tõttu näinud väga rasketest oludest pärit lapsi. Täiskasvanute käitumine on mind mõnigi kord pannud kahtlema, kas teen õigesti, õpetades, et vanemaid tuleb nende eksimustest hoolimata ikka austada, sest nad on siiski omad ja ainukesed.

Vabadus küsida

Olen alati teadnud ja kartnud, et võin eksida. Ma ei soovi sugugi kuulutada enda tõde paremaks mainitud lektori omast, kes lastes, olgem ausad, vaimustust tekitas. Tahan üksnes pakkuda teist vaatenurka.

Ma ei taha heita headele eesmärkidele asjata varju. Soovin vaid, et ärgas ja iseseisev vaim oleks meie riigis üle grupimõtlemisest, et ettesöödetud mõttekäigu kõrvale kerkiks alternatiive. Et iga põlvkond taipaks küsida jesuiitide hiilgeajast saadik vastuseta jäänud küsimust: kas (hea) eesmärk pühitseb (iga) abinõu?

Kas Mari ema, kes pere ainsa leivateenijana töötab supermarketi kassas, on surmakaupmees, kelleks karismaatiline lektor kuulutas kõik tubakatoodete müügiga tegelevad inimesed? Kas hukkamõistmise kõrval peaks olema kohta mõistmisele?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles