Toomas Alatalu: USA valimistulemuse kasust Eestile

Toomas Alatalu. Foto: PP

Põnevus oli muidugi ülim, kuid Barack Obama suutis end otsustavalt ette rebida ning tema valijameeste arv ei jäta kahtlust,kes jääb Valgesse Majja, kuigi Alaska ja osaliselt Florida tulemused ei olnud selle kirjatüki valmimise ajaks veel selgunud.

Parem vana kui uus president

Kui püüda arutleda üldistes kategooriates ehk mida on Eestil ja meiega kaasa mõtleval maailmal võita või kaotada, on põhimõtteliselt kasulikum sama mehe jätkamine kui uue tulek.

 Tegemist on ikkagi kriisiajaga ja kulutada aastaid selle peale, et võimu kehtestamisse sisse elada, on aja ja võimaluste kaotamine. Kui arvestada kas või Hiina tegutsemist: aprillis tuli Varssavisse Hiina peaminister ja tegi konkreetse pakkumise kogu Ida-Euroopale.

Nood ei reageerinud, ent kantsler Angela Merkel Euroopa Liidu lääneosast tegi seda küll, põrutas Pekingisse ja tuli hiidlepingutega Saksamaale tagasi. Toon selle näite, andmaks mõista, missugused piirkonnad on Hiina huvisfääri sattunud.

Praegu vaadatakse siin truult Washingtoni suunas ega söandata julgeid otsuseid teha, sest oleme ELis ja solidaarsed. Frau Merkel küll käitub teisiti, ent too on Saksamaa.

Kujutlegem nüüd, et Washingtoni aktiivsus Euroopas lähiaastail langeb, kriis püsib ja hiinlased tulevad veel ahvatlevama pakkumisega Ida-Euroopale.

Pole juhus, kui Mitt Romney meeskond kinnitab, et just USA-Euroopa suhetes ei muutu tema võidu puhul midagi, ent Euroopa kriisist väljatoomine on eurooplaste individuaalne mure. Ja Merkel ilmselt ei kõhelnud, kui võttis ette erakorralise retke Pekingisse, sest see oli Saksamaa huvides.

Meie ja USA huvid

Tulgem nüüd suurte tasandilt omasuguste juurde. Kuna meie huvides on välispoliitiliselt tugev Ameerika, saab see tugevus tugineda korralikult funktsioneerivale majandusele.

Praegune ülemaailmne võla- ja panganduskriis aga vallandus USAs ja samal ajal näitas Obama tervishoiureformi läbisurumine, kuivõrd raske on selles riigis uutel suurtel poliitilistel otsustel peale jääda.

Obama sai sellega hakkama vabariiklaste kiuste ja nüüd on USA kui terviku huvides selle lõplik elluviimine, mitte tagasipööramine, mis vabariiklaste valimisvõidu puhul juhtuda võiks. Suuri siseriiklikke ümberkorraldusi nemad ei luba. Sestap tuleks suuriigi eesotsas eelistada pigem reformaatorit kui väikeste muudatuste meest.

Eelkõige on kogu välismaale oluline see, mida teeb USA president välispoliitikas ja kus ning milles ta oma seisukohti selles suhtes muudab. Siingi, nagu sisepoliitikas, on vastuseis igasugustele uuendustele tohutu suur, kuid iva ongi selles, et tagasivalitud mehel on suurem šanss muudatusi teha kui uustulnukal. Asi, mida mäletatavasti Obama mainis Dmitri Medvedevile teadmises, et mikrofonid on välja lülitatud.

Selle fakti meenutus paneb mõistagi nihelema need, kes kahtlustavad, et Obama läheb suhetes Kremliga liiga kaugele. Kuid rahustagem end sellega, et USA president jääb alati oma riigi huvides tegutsejaks, järelikult on küsimus USA huvide õiges äratundmises, ja need ei saa alati olla kõigi teiste huvid.

Obamal on plaan

USA Vabariikliku Partei tegelased on sel sajandil alati silma paistnud Venemaa-vastase retoorikaga, aga erinevalt oma eelmise sajandi suurpoliitikutest, nagu Richard Nixonist või Ronald Reaganist, on nad teinud sääraseid vigu, mis kvalifitseeruvad pehmelt öeldes Kremli poliitikat toetavateks sammudeks.

Võtkem või George W. Bushi sõna otseses mõttes toores Gruusia poliitika ja viimasena mainitu ebamäärasesse olukorda jätmine pärast NATO Bucuresti tippkohtumist, mille järel ei reageeritud enam ühelegi Venemaa-poolsele sõda ette valmistanud sammule.

Obama teatud välispoliitiline nõrkus algaski sellest, et ta pidi üle võtma Bushi pärandi: kaks halvasti läbi mõeldud sõda ja nendega koos vallandatud globaalne sõda terrorismi vastu, lüüasaamine Gruusias, tüli Iraaniga, arusaamatu raketitõrjesüsteem, ummikseis Lähis-Idas.

Praeguseks on osa neist lahendatud ja saab väita sedagi, et suutnuks Obama 2009–2010 realiseerida oma Lähis-Ida kava, võinuks araabia kevad – üleilmse võlakriisi kõrval teine suursündmus viimasel neljal aastal – kulgeda sootuks teisiti.

Igal juhul on Obamal lahendusplaan Lähis-Idale olemas ja vabade kätega on tal võimalus seda uuesti pakkuda. Lähis-Ida on aga ELi ja Eesti lähedal ja võit sealsest stabiilsusest ilmne. Pealegi on Eesti alustanud e-riigi rakendamist Araabia riikides.

Artikkel on kirjutatud enne USA valimistulemuste lõplikku selgumist.