Sõprusmaakond kutsus külla ja festivalile

Gerly Kättmann.

FOTO: Urmas Luik

Norra Buskerudi maakond on Pärnu maakonnaga juba kaua aega tihedates suhetes olnud ja nii oodati üheks märtsilõpu nädalavahetuseks külalist iga-aastasele muusikafestivalile.


Kui eelmisel aastal saadeti Norrasse poistebänd Miki Maus, siis nüüd sõitsin sinna mina kui klassikalise klaverimuusika esindaja.



Pean kohe märkima, kui suurt rõõmu teeksime norrakaile nende maakonna nime õigesti hääldades ja öeldes lamedalt eestipärase buskerudi asemel korrektselt büskerüü.



Vaba võistlemisest


Pealt tunnipikkuse rongisõiduga saabusin Oslo Gardermoeni lennujaamast Drammeni linna, Buskerudi maakonna keskusesse, ühtlasi ühte Norra suuremasse linna. Juba samal õhtul tutvusin Serbiast pärit noorte teatrigrupiga, kes olid pärit Buskerudi teisest sõprusmaakonnast kaugelt Balkanimaalt. Neile anti võimalus harjutada kohaliku teatrispetsialisti käe all, proovida teatrisporti ja kuulata tutvustust, kuidas Norras kultuuriharidus ja -rahastamine käivad.



Võimalusi on seal rikkalikult ja toetatakse palju, peaasi et projektiga korrektselt valmis saad. Kohalikud kultuurikoolid (meie mõttes huvihariduskoolid) proovivad märgata noori inimesi ja nende vajadusi, pakkudes neile tööd, kursusi ja projekte igal sammul.



Päev pärast saabumist tutvustati meid, külalisi, maavalitsuse töötajatele nende lõunapausi ajal, mil sain mängida kümmekond minutit Griegi muusikat, sest mille muuga norrakaist kuulajaid ikka paeluda kui mitte nende rahvusliku muusikauhkuse loominguga.



Küllaminemise suursündmus, Ungdommens Kulturm¸nstring ehk UKM, eesti keeli noorte kultuuriline ülevaatus, toimus nädalavahetusel väikeses linnas nimega H¸nefoss. See ülemaaline festival on toimunud Norras ühtemoodi juba 22 aastat, koosnedes kohalikust (omavalitsused), maakondlikust (nagu Buskerudis) ja üleriigilisest tasandist.



Mõlemal päeval oli kaks etendust, kumbki umbes kaks tundi pikk. Muul ajal sisustati kohalesaabunud noorte aeg peamiselt proovide ja nende kuulamisega, esimesel õhtul oli meelelahutuslik koosviibimine ja magama saadeti meid üldse koolimajja.



UKMi festivali puhul oli üks mõtlemapanevaid jooni see, et nii laiahaardeline festival, mis algab kõige väiksemast maaüksusest ja jõuab välja üleriikliku lõppürituseni, võib olla vaba võistlusmomendist. Kuigi esinejaid hindab järgmisse vooru saatmiseks þürii, on festivali eesmärk osa võtta ja jagada. Seda tundis igal hetkel. Ei olnud vahet, kas laval oli etüüdi mängiv pianist, þonglöörid või kitarri saatel laulev tüdruk, ühtmoodi aplaus ja toetushüüded tulid kõigile.



Festivali teine märkimisväärne pluss seisnes mitmekülgsuses, sest esinemisvõimaluse samal laval said peale kõige eriilmelisemate moosekantide nii teatri- kui trikitegijad, tantsijad ja luulelugejad. Mitmepalgeline üritus pakkus publikule põnevust kõigil show’del ega olnud sellisena võrreldav pea ühegi siinmail nähtud-kuuldud ettevõtmisega.



UKMil otsest vanusepiirangut polnud, valdavalt kohtas noori vanuses 13-18 aastat.



Noored noortele


Muusika poolelt torkasid silma ja kõrva teatud suundumused. Palju oli black metal’i või mõnes muus sarnases karmis stiilis poistebände, kes sarnanevad väga meil kuulduiga. Muidugi oli teismeliste tüdrukute seas väga popp laulda armastusest ühel või teisel viisil, saateks klaver või kitarr. Esitusi oli seinast seina, valdavalt heal ja nauditaval tasemel, aga tuli ette lootusetumaid valikuidki. Ent noored said võimaluse end suurel laval elukutseliste helimeeste ja tehnikutega proovile panna ja see andis süsti arenguks igal juhul.



Erakordselt tore idee, mida meilgi tasuks üle võtta, oli vastavaid erialasid õppivate praktikantide kasutamine õhtujuhtide, ajakirjanike ja fotograafidena. Kus mujal saaksid tänapäevaselt noortepärased teadustajad end proovile panna kui noortele mõeldud, nende oma festivalil? Ja seda tegid nad väga professionaalselt.



Laval toimuva kõrval hõlmas UKM kunstinäitust, kuhu töid oli saadetud samuti kõigist 21 kommuunist (meie mõistes vallast). Valdavalt fotode seast võis leida mõne silmapaistva kollaaþi, maali ja joonistuse, aga ka tüdrukutepundi loodud väljapaneku suurest hunnikust kootud esemetest ja ühe poisi pärlitest tehtud loomaparaadi.



Kunstinäituse avas 16aastane neiu live-installatsiooniga, kus ta pisut eemaletõukavaks printsessiks riietatuna hammustas aga muudkui toorest kala ja jõi peale veini, taustaks mängimas “Super Mario” arvutimängust tuttav muusika. Mõjuv ja õõvastav, meeldejääv igatahes.



Sadadest esinejatest anti pääs Trondheimis juunis toimuvale lõppkontserdile umbes 25-le, sinna said õhtujuht, tehnikapoisid ja kunstnikudki. Noored aga näisid kogu üritust täiel rinnal nautivat ega ole kahtlust, et järgmisel aastal on festival niisama elujõuline ja särav kui nüüd.

Tagasi üles
Back