Hanna Turetski, tarbijakaitseameti tarbijapoliitika osakonna juhataja.
Osta kohe, maksa hiljem
14. november 2012, 09:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osta uus telefon, külmkapp, kodu, auto ja mitte maksta selle eest kohe ja korraga on tõusev trend ning neid, kes suudavad säilitada kaine mõistuse uute toodete virvarris ja oodata, millal on koos küllaldane hulk raha, jääb järjest vähemaks.
Nii ongi tarbijakaitseamet alustanud teavitustööd laenamise ja järelmaksuga seotud ohtudele tähelepanu juhtimiseks. Hanna Turetski ütlust mööda ei adu tarbijad tihti, et järelmaksuga pesumasinat, mobiiltelefoni või televiisorit ostes on tegu krediidiga ja enne otsuse langetamist peaks küsima pakkumisi teistelt firmadelt. Tingimusi võrreldes tuleks endale selgeks teha, kui kalliks soetatav asi tegelikult maksma läheb ja missuguseid ohte uus finantskohustus endaga kaasa toob.
Kuidas eri pakkujate tingimusi lihtsalt võrrelda?
Juba üle aasta peab tarbija krediidi võtmisel saama enne lepingu sõlmimist spetsiaalse tarbijakrediidi teabelehe. See leht annab lühiülevaade olulisemate lepingutingimuste kohta: tagasimakstav summa, lepingutasu, krediidi kulukuse määr, viivised ja taganemisvõimalused. Kuna teabelehe vorm on kõikidele krediidiandjatele ühesugune, aitabki see eri firmade pakkumisi ühtsetel alustel võrrelda.
Teabelehe jagamise nõue puudutab pankade ja kiirlaenuandjate kõrval liisingupakkujaid ja järelmakse. Ostja peab teabelehe, seega pakkumiste võrdlemise võimaluse saama isegi siis, kui soovib järelmaksuga osta kataloogist, internetipoest, koduuksemüügi teel või soetada mobiilioperaatorilt telefoni.
Mida praktika näitab, kas tarbija õigust austatakse?
Julgen väita, et tegelikkuses vaatavad ettevõtjad sellele nõudele läbi sõrmede. Näiteks järelmaksuga telefoni ostes ei anta teabelehte enne lepingu sõlmimist, vaid see klammerdatakse viimaseks leheks lepingu juurde.
On ette tulnud olukordi, kus tehnikamüüja soovitab mitme järelmaksupakkumise seast kõige krõbedama intressiga varianti, viidates, et selle pakkumise puhul ei hakka keegi tema maksevõimet kontrollima ja vajaliku summa saab igal juhul kätte. Koju tulnud tolmuimejamüüja tutvustab küll põhjalikult kallist imemasinat, kuid jätab järelmaksuga seonduva täiesti tähelepanuta, otsuse tegemiseks mõistliku aja andmisest ja teabelehest tasub vaid unistada.
Auto liisingutaotluse esitamisel saab pakkumisega teabelehe asemel kaasa pigem kindlustuse, krediitkaardi ja kütusekaardi pakkumised. Teabelehte näeb parimal juhul alles pärast mitu korda lunimist, halvimal juhul taas pärast lõpliku jah-sõna ütlemist lepingu külge klammerdatuna. Negatiivseid näiteid võib tuua veel.
Mida siis ostja tegema peaks?
Negatiivsete näidete puhul on kurb, et enamasti lepib tarbija olukorraga. Isegi siis, kui tunnetatakse, et ettevõte survestab otsuse tegemisel ega anna küllaldaselt aega mõelda, küsimusi esitada ja tingimustega tutvuda, antakse vaikides lepingule allkiri. See ei pea nii olema! Olukorra peremees ei ole krediidiandja, vaid ostja, kes teeb otsuse, kellelt ja mis tingimustel teenust osta.
Kui oleme tarbijatena kriitilised ja pöörame ettevõtjate tähelepanu sellele, et nad ei ole hoolsad oluliste nõuete täitmisel, ja vajadusel hääletame jalgadega, peavad krediidiandjad oma jalad kõhu alt välja võtma.
Kui oleme nõudlikud, ei saa krediidiandjad vilistada meie õigustele ega oma kohustustele.
Kui firma tegutseb tarbijasõbralikult ja kliendi huve arvestades, ei peaks ta ju kartma, et tarbija kõrvutab tema pakkumisi teiste firmade tingimustega.