/nginx/o/2016/10/24/5998857t1hbe45.jpg)
Valitsus, mis juba mitmendat aastat tegeleb vaid kärpimisega, on asunud viimase sammuna kärpima ligi 600 000 Eesti elaniku tulevikugarantiisid. Seda sissemaksete lõpetamisega pensioni teise sambasse. Ükski kärbe pole olnud valutu, kuid seekordsel sammul on suur sümboolne mõju.
See sümboolne väärtus kujundab edaspidi inimeste käitumise. Sõltumata sellest, kas senine teise pensionisamba kohustuslik sissemakse oli parim süsteem, saab kriisi mõjul selle aluspõhimõtete muutmine vaid ebakindlust süvendada. Taas kõigub üks püsiväärtustest. Usk sellesse, et meie riik on usaldusväärne partner ja riigi algatatud reformidega kaasa läinud töötajatele kehtib õigustatud ootuse printsiip.
Pensionisammaste süsteem sai loodud selleks, et Eesti riik poleks tulevikus samasuguse probleemi ees nagu praegu: pensionid on liiga väikesed, et normaalselt ära elada, kuid nende tõstmiseks ei suudeta raha leida.
Praegune valitsus on juba veebruarikuise negatiivse eelarvega otsustanud jooksvateks kuludeks ära kasutada erakorralise pensionireservi, kuhu eelmise valitsuse ajal sai kogutud viis miljardit krooni.
See kärbe seoti valitsuse usaldushääletusega, mis välistas arutelud. Vabanduseks kõlas vaid peaministri eurolubadus. Viimane otsus kokku hoida riigi sissemaksete pealt teise pensionisambasse ligi 1,5 miljardit krooni on kantud samast vabandusest. Riigil on vaja mahtuda Maastrichti kriteeriumidesse, mis seavad eurokõlblikkuse piirangud.
Kas pole mitte nii, et peaminister Andrus Ansipile on euro muutunud universaalseks vabanduseks kõigi ebapopulaarsete otsuste läbisurumisel? Kaks aastat tagasi õigustati sellega suurt kütuseaktsiiside tõstmist.
Kiiresti üleelatav inflatsioon pidavat aitama Eestil kiirkorras eurole üle minna. Eurot toona lubatud 1. jaanuaril 2010 ei tule, kuid keegi ei räägi aktsiiside alandamisest. Mis kord euro-vabandusel käest võetud, jääbki nii.
Mitte miski ei anna alust uskuda, et Ansipi sõna midagi maksab, kui ta annab pensionide teise samba tagantjärele kompenseerimise lubadusi. Nii käitub Ansip kui algaja investor, kes investeerib siis, kui kõik kallilt ostavad, ja kui algab paanika, lahkub suurte kaotustega turult.
Suur osa euro-jutust on ainult tähelepanu kõrvalejuhtimine sellelt, et valitsusel pole plaani, kuidas kriisist välja tulla. Rääkides vaid eurost ja unustades, et esmaülesanne on majanduslanguse peatamine, võib peaminister arvata, et pensionideks säästetud raha läheb reservi ja kiiret kasu sellest pole. Kuid usaldus riigi vastu maksab samuti midagi.
Seega peaks petukaupa pakkunud riik inimestele tagastama nende seni teise pensionisambasse tehtud sissemaksed. Riiki usaldanud töötajaid ei saa kaks korda nöörida, sest seni teise sambaga liitunutel kärbib riik seadusele vastavalt esimese samba kindlustusosakut niikuinii viiendiku võrra.
Õige valitsusjuht unustaks kogu europlära seniks, kuni suudab majanduse stabiliseerida, ega teeks otsuseid, mis kaotatud usaldusega maksavad kätte veel mitmele järgmisele valitsusele.