Väärikas tudeng August Puuste tahab aina rohkem teada

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikoolis käib peagi 99aastaseks saav tudeng August Puuste sellepärast, et olla eluga kursis ja saada aina targemaks.
Tartu ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikoolis käib peagi 99aastaseks saav tudeng August Puuste sellepärast, et olla eluga kursis ja saada aina targemaks. Foto: Urmas Luik

Väärikate ülikooli loeng algab tavalisest erinevalt, Tervise klubi lavale tõttavad enne lektorit Pärnu maavanem ja maakonna haridusjuht ja paluvad enda juurde ühe õppureist, August Puuste.

Saali esireast tõuseb ootamatust tähelepanust veidi hämmingusse sattununa hallipäine pruunikasrohelises pintsakus härra ja astub sirgeselgselt lava poole. Prožektorite valgusesse, mikrofoni hääleulatusse, sadade silmapaaride uudistada. Sellepärast, et tema, August Puuste, on Tartu ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli ja ilmselt kogu koduplaneedi vanim tudeng, kes tuleval kolmapäeval jõuab oma elutee 99. verstapostini. Sellele teele jäävad tsaariaeg ja Pätsu aeg, Vene ja Saksa aeg, punalipu vahetumine kaua oodatud trikolooriga.

Kingituseks “Pärnumaa”

“See on iga mehe unistus olla sellises eas nii värske vaimuga, nii õpihimuline. Pärnu maakonna tähelepanuväärseima tudengi saavutuste väärtus seisneb saavutustes,” kõneleb maavanem Andres Metsoja ja annab üle kingituse – koguteose “Pärnumaa” teise köite, lisades, et “esimene on teil nagunii juba läbi loetud”, ja suure rulli keeratud kaardi.

“Mina töötasin August Puustega koos Niidupargi koolis, ta on heas mõttes konservatiivne, kui tema sammud trepilt kostma hakkasid, öeldi “Tuleb!” ja vaikus oli majas,” meenutab maakonna haridus- ja kultuuritalituse juhataja Hede Martšenkov.

Saalisistujad muhelevad ja sellepäevane lektor Eerik-Niiles Kross on ajanud silmad suureks nagu tõllarattad, klammerdades pilgu mikrofoni haaranud vanahärrale.

“Olen püüdnud kaasa sammuda eluga, sest ka pensionäridel on meie ühiskonnas oma osa. Tähtis on see, kes inimene on, mida temalt loota, kui palju ta võib kaasa anda. Ma ei taha olla selles seisus, et ma midagi ei tea, ikka on juurde õppida midagi,” kõlab Puuste selge hääl läbi avara klubisaali ja jõuab otseülekandena nendenigi, kes jälgivad toimuvat fuajees.

Väärikate ülikoolil läheb neljas õppeaasta. Puuste on selle kooli õppur olnud ettevõtmise algusest peale. Kolmel kevadel on kolledži direktor Henn Vallimäe surunud Endla suurel laval väärika tudengi kätt ja ulatanud talle kursuse lõputunnistuse. Käesoleva õppeaasta selgroog saab murtud, tänavuse viimase loengu peab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, teemaks elu võimalikkus Eesti maapiirkondades.

Nelja õppeaasta jooksul, kui eelmised kolm tervet ja see poole peale jõudnu kokku arvata, on Puustel vahele jäänud vaid üks loeng. Oli teisi tegemisi, sellepärast. Ja õpikojas jäi tal silmaoperatsiooni tõttu pooleli arvutiõpe. Aga muid takistusi pole tal pikeneval tarkuseteel olnud.

“See on lausa uskumatu erksus, mis saadab meie vanahärra Puustet,” nendib väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli. “Oma elurõõmsa olekuga nakatab ta teisigi, minul kaob teda nähes igasugune tusatuju ja väsimus kus seda ja teist.”

Terav vaatleja

Väärikas eas õppur pole loengus ainult hea kuulaja ja usin märkmete tegija, vaid terav vaatleja ning oma arvamuse ütlejagi. Näiteks ilmneb tema sõnutsi meie väikeses riigis huvitav tendents, et kui üks skandaal lõpeb, on järgmine kohe varnast võtta.

“Kui Savisaare ümber skandaal puhkes, polnud lehte lugeda ega telerit vaadata, ikka üks ja sama teema. Nüüd on Reformierakonna rahaasjad igal pool, meie riigis oli politsei rahva silmis hinnatuim osa, nüüd on ka see skandaali keskmes oma taatlemata kiirusmõõtjatega, aga inimesed tahavad selgust segastes asjades,” toob Puuste välja tormid, mille järellainetus tavakodanikele tuska teeb.

“Ah et miks ma siin ülikoolis käin? See on väärt ettevõtmine, millega Pärnus algust tehti, ja inimene peab niikaua, kui ta elab, mõtlema, millises keskkonnas ta elab ja kas ta saab selle muutmiseks midagi teha. Siin tunned, et sa käid kaasas sellega, mis su ümber on.”

Siis tsiteerib jutukaaslane Sokratese aegumatuid sõnu selle kohta, et ükskõik kui kaua sa õpid, ikka tead, et sa midagi ei tea.

“Teadmine, et August Puuste sugused mehed on olemas, on praegu meie hulgas, annavad usku Eesti püsimisse ja kasvamisse,” märgib julgeolekunõunik ja ettevõtja Eerik-Niiles Kross, kes rääkis väärikatele rahvusvahelisest olukorrast ja Muslimi Vennaskonna sammudest demokraatia poole.

Krossi jutu järgi on Puuste Pärnumaa Kaitseliidus noortele sõjameestele justkui moraalne kompass ja samal ajal asjalik kaitseliitlane.

“Puuste on imeline mees, minu jaoks tõestavad sellised mehed, et Eesti asja ajamisel on igavikuline mõte sees,” kinnitab Kross.

Krossi sõnades on kindlus.

Polli-Perakülas sündis Peetri taluperesse 1913. aasta hingedekuu lõpus poisslaps, kes ristiti Augustiks. Kui hakkas vabadussõda, läksid vanemad vennad iseseisvat Eestit kaitsma. Kui puhkes teine maailmasõda, tuli Augusti aeg.

Kaitseingli embus

Talupoiss August oli tollastele noortele omaselt hakkaja ja astus Kaitseliidu Sakala malevasse. Selle nooreminstruktor oli Alfons Rebane, kes sai tuntuks kui üks neljast eestlasest, kelle rindevaprust väärtustas Saksa väejuhatus Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Viimati kohtus Puuste Rebasega 1939. aastal Karksi-Nuias staabiõppusel. Selleks ajaks oli Molotovi-Ribbentropi paktile tuginedes koduriiki lastud baase rajavad Vene väed ja mehed olid Eesti saatuse pärast mures.

Saksa ajal oli kaitseväe allohvitser Puuste Omakaitses, võeti Sakala pataljoni, jäi 1944. aasta kevadtalvel kopsupõletikku. Hospidalist kirjutas Saksa arst, kapten, ta välja ajaloolise päeva hommikul, 9. märtsil. Samal õhtul pommitasid Vene lennukid Tallinna varemeteks. Täistabamuse sai Konstantin Pätsi tänavas asunud sõjaväehospidalgi.

Aga kaitseingel jättis noore mehe mõneks ajaks maha.

Novembris 68 aastat tagasi sai Puuste kutse Viljandisse NKVD osakonda. Julgeolekuorganitel jätkus küünilisi mõjutusvahendeid ja Peetri talu perepoeg ei tahtnud oma pereliikmeid ohverdada.

Troika määras Puustele kui kodanlikule natsionalistile 15 + 5, seega 15 aastat sunnitööd ja viis aastat asumist, sellega kaasnes kogu ta varanatukese riigilevõtmine.

Polaarjoonetaguses Norilski sunnitöölaagris kerkisid “kodanlike natsionalistide” käte jõul igikeltsale lubja- ja mineraalvatitehas, tsemendi- ja tellisetehas.

Puuste kaalunud vaid veidi üle 40 kilo, kui ta alatoitluse ja kurnava töö pärast kinnipeetavate keskhaiglas lebama jäi.

“Elama jäid laagris enamasti need, kes sundisid end töötama, väga tähtis oli iseenda sisemine jõud, moraal ja selle säilitamine, sest laagris ei tohtinud olla haigeid, olid kas “terved” või “surnud”,“ kirjutab Puuste oma käsikirjalises meenutuses.

Stalini surma järel hakkasid Gulagi vangid Norilski laagris mässama. Surnute ja haavatute hinnaga võitsid ellujäänud 1953. aasta juunis selle, et barakkide akendelt võeti trellid ja Krasnojarski krai kohtu väljasõiduistungitel hakati läbi vaatama poliitvangide toimikuid.

Tartus astus Puuste rongilt maha 1956. aasta 6. augustil. Kodumaalt oli ta olnud ära 11 aastat. Õppis autojuhiks, lõpetas õhtukeskkooli ja metsamajanduse tehnikumi. Pensionile jäi ta Pärnu metsamajandist metsapunkti juhataja ametikohalt.

Vabadusvõitleja August Puuste teeneid väärtustas president Rüütel 2005. aastal Riigivapi V klassi teenetemärgiga.

Vabadusvõitleja August Puuste elulugu

* Eesti Vabariigi 87. aastapäeva puhul annetas president Arnold Rüütel riigile ja rahvale osutatud teenete eest talle Riigivapi V klassi teenetemärgi.

* Sündinud 28. novembril 1913 Viljandimaal Polli-Perakülas Peetri talus.

* Astus Kaitseliidu Sakala malevasse, teenis Omakaitses.

* NKVD troika otsusega saadeti Puuste kui kodanlik natsionalist 18. aprillil 1945 sunnitööle 15 aastaks ja asumisele viieks aastaks, kogu tema vara konfiskeeriti.

* Polaarjoonetagusest sunnitöölaagrist vabanes 1956. aastal.

* Pensionile jäi Pärnu metsamajandist.

* Astus 2009. aasta sügisel Tartu ülikooli Pärnu kolledži vast avatud väärikate ülikooli ja jätkab seal loengute kuulamist ja enesetäiendamist neljandat õppeaastat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles