Mida teha kandmiskõlblike rõivaste ja jalatsitega, kui lähikondsete seas neile kandjaid ei leia, internetis või täikadel kauplemiseks pole tahtmist, aga süda ei luba korralikku kraami prügikasti saata?
Kuhu annetada kasutult seisvad riided ja jalatsid?
8. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui hakkasin uurima, kes võiks Pärnus olla hästi hoitud esemetest huvitatud, arvasin, et küllap ei köida see küsimus kedagi. On ju kõneldud, et abiorganisatsioonid upuvad hilbukuhilaisse, trääni pealetung kodu- ja välismaalt sedavõrd meeletu, et pakkujad tuleb ukselt tagasi saata.
Selgus, et asjalood pole sugugi nõnda. Jah, ihukatteid liigub, aga paljugi on küsitava tasemega ega passi mujale kui prügimäele. Paremal juhul kaltsuvaibaks, sest põrandanartsukski on auklikust T-särgist etemaid materjale.
Viisakale kraamile jagub kosilasi küll ja veel. Kunagi pole liiast riideabi vastuvõtjatelt enne kottidega pärale kolistamist küsida, mida täpselt vaja, sest ega igal pool ühtviisi beebiriideid või number 46 saapaid oodata.
Pärnumaa lasterikaste perede liidu tegevjuhi Pille Kuldsaare rõõmuks on lahked inimesed organisatsiooni üles leidnud just sooviga anda paljulapselistele oma üleliigsed riided, jalanõud, mänguasjad, majapidamistarbed ja raamatud. Ka mööblit pakutakse aeg-ajalt.
”Nagu meie nimi reedab, on eriti oodatud korralikud terved laste ja noorukite riided-jalatsid, kuid ka täiskasvanutele mõeldud kraamist pole me ära öelnud. Et meie kontorisse Pärnus Kuninga 34 kipub asju kuhjuma, püüame neid saata maapiirkondadesse, kus meie usinad volinikud jagavad esemed sealsetele liidu liikmetele,” kõneleb Kuldsaar ja lisab, et tühjade kätega ei saadeta minema teisi abivajajaidki.
Anonüümsed annetajad
“On inimesi, kes helistavad ja küsivad, kas võtame vastu nii- ja niisuguseid asju, ja näitavad kohale tulles ette, missugused esemed välja näevad. Tundub, et need on inimesed, kes hoolivad oma asjadest ja teistest inimestest,“ kiidab Kuldsaar tublisid annetajaid. „Kõik, mis tuuakse ja ette näidatakse, on korralik, mõnel juhul isegi triigitud-viigitud, mis tänapäeval pole igapäevane nähtus! Ka jalanõud on annetamise eel parandusest läbi käinud ja puhtad.”
Paraku esineb aina tihemini halbu näiteid, kus kontorimajja sisenejat ootavad ees anonüümsed kotikuhilad. On juhtunud sedagi, et keegi kandamid üksipulgi läbi otsinud ja mittevajaliku kraami pilla-palla hunnikutena lebama jätnud, suvatsemata asju isegi tagasi panna.
“Sellistel puhkudel tunneme piinlikkust majanaabrite ees, kes peavad asjadest mööda või üle turnima,” nendib Kuldsaar.
Sageli leiab inkognito asjade hulgast katkist, hallitanud, määrdunud, pööningu või keldri järele lehkavat kraami, mille puhul tahaks küsida, kas inimene ajas annetamiseks ja prügimäele viimiseks mõeldu segi. Sortides on ühendusel kontorisse kogunenud hulgaliselt kaltsukaupa, mida võiks kasutada töökojas puhastuslappidena või käsitöötegijad vaipade meisterdamiseks.
Pärnu lasteküla juhataja Priit Suti jutu järgi on ka lasteküla rahvas näinud igasuguseid abistajaid, kogemusi selles osas on nii positiivseid kui negatiivseid.
“Väga pahatahtlik, kui inimene toob meile asju, mis on katkised, mustad, kopitanud või lihtsalt väga vanad,” lausub ta.
Kasutamiskõlblikust kraamist aga teavitatakse peresid, nood vaatavad ise, mis neile sobib.
“Korralikele, ent meile mittevajalikele asjadele – praegu ei vaja me näiteks beebiriideid ja pehmeid mänguasju – otsime uue omaniku kas endiste kasvandike seast või pakume asju mõnele teisele asutusele, kus võib olla abivajajaid,” kirjeldab Sutt.
Sporditarvetest suurte numbriteni
Arendavaid kanne ja spordivarustust pole lastekülas eales üle, pallid, kelgud, rattad, mängud lähevad alati loosi.
Lapsed ise tunnevad enim puudust mõnusatest, moodsatest ja kvaliteetsetest riietest, mis sobiksid meie kliimasse, ent mida asenduskodu ise piisavalt soetada ei jaksa, sest rõiva- ja jalatsikaup on Eestis üle mõistuse kallis.
Seejuures ei tohiks annetajad lasteküla elanikesse suhtuda kui vallavaestesse, vaid nagu parimasse sõpra, kellele tahaks oma teoga tõeliselt head teha.
Pärnu erivajadustega noorte MTÜ Maarjakodu juhataja Hiie Martinsoni jutu järgi on neil ööpäevaringsel elamisteenusel varem lastekodus elanud noored, kellele kõigile oma majast paslikku selga-jalga pole võtta.
“Kahjuks kipuvad meile saadetud asjad olema liiga väikesed, mistõttu on hädasti vaja suuremas numbris jalavarje ja riideid,” sõnab Martinson.
See tähendab number 48-50 talvejopet, teksapükse ja spordidresse ning soojemaid, pealt kummiga pükse. “Ja kui võimalik, siis mõni paar talvesaapaid 38-40, aga kui ei saa, pole midagi hullu, kuidagi tuleme ikka toime,” usub Martinson.
Paraku juhtub vahel Maarjakodussegi kulunud ja katkisi hilpe, mis tuleb ära visata. Sedasorti kaela sokutamisega on kokku puutunud ka MTÜ Pärnu Horisondi kodutute varjupaik. Heal meelel võetakse siin vastu terveid ja puhtaid riideid, villaseid sokke ja pesu, jalanõudest praegu eriti talvejalatseid.
Enne küsi, siis paku
Margo Orupõld Pärnu naiste varjupaigast tunnistab, et rõivakraami pakkumist mittevajalikest asjadest lahti saamise eesmärgiga tuleb ikka ja jälle ette.
“Oma esimesel tegutsemisaastal saime kogemuse selles osas kätte, et toodi või pakuti asju, et oma prügiarveid kokku hoida,” avaldab ta.
Õnneks jagub varjupaigal häid koostööpartnereid naisühenduste, organisatsioonide, ettevõtete, asutuste ja võrgustike seas, kes koguvad riideid, majatarbeid, mänguasju ja muud naistele-lastele tarvilikku. Eraisikud on pakkunud mööblit ja sedagi on varjupaik vahel võtnud.
Praegu on kahel lastega naisel iseseisva elu alustamiseks vaja magamisasemeid, toole, voodipesu ja riidepuid. Infot oodatakse telefonil 5398 1620.
Kauplus Shalom, mis toetab lastemaja varjupaika ja päevakeskust, võtab müügile puhtaid ja korralikke riideid, mis pole pööningul ega keldris pikemat aega seisnud. Nimelt on abiorganisatsioon sageli sunnitud pakutavat tagasi lükkama või poodi toodud asjad ära viskama, sest need ei kannata müümist.
Jalatsite-rõivaste osas tasub enne maad kuulata, kui hakata kauplusse viima, seevastu raamatute, vinüülplaatide, riidekappide, tervete lelude ja muude lasteasjade järele on alati nõudlus.
Ka heategevuslik Sõbralt Sõbrale pood võtab vastu kõike, mis kõlbab müügiks. Enim on oodatud mööbel ja narivoodid. Sõbralt Sõbrale Pärnu poe müügitulust toetatakse Pärnumaa peresid.
Vaata võõra pilguga
MTÜ Aktiviseerimiskeskuse Tulevik juhataja Mirjam Vabriti ütlust mööda nemad üldjuhul riideid vastu ei võta, kuid riidekotiga ukse taha ilmunut tagasi saatnud siiski pole. Mida ise ei vaja, suunatakse edasi.
Tuleviku Ringluspoodi võib viia kangajääke ja riideesemeid, mida saab kasutada lapitehnikas toodeteks või kaltsuvaibaks. Avasüli on oodatud padjatäite ja porolooni pakkujad.
“Muidugi võib tuua muud huvitavat kraamigi, ent kuna kasutatud riideid me ei müü, läheb enamik rõivastest taaskasutusse – käsitööks,” mainib Vabrit ja nendib: kurjasti ära kasutamist on juhtunud ka nendega.
“Et võtame vastu kangajääke, on üritatud vanu mantleid-kasukaid või rõivaid laudlinade ja kangajuppide alla sokutada. Ka vastutulelikkuse eest väikeses koguses rõivaid vastu võtta oleme aeg-ajalt petta saanud, kui kaubikust laaditakse maha mitukümmend kotti kasutatud riietega.”
Vabrit paneb annetajatele südamele, et nood enne, kui endale mittetarvilikku kuhugi pakuvad, oma kraami võõra pilguga vaataks.
“Kui ise hädas või sooviks oma ellu veidi vaheldust, siis kas võtaks või ostaks endale sellises seisukorras asja?” annab ta retoorilise soovituse.
Eesti Punase Risti (EPR) Pärnumaa selts võtab riideid-jalatseid vastu vähe, sest seltsil napib ladustamisruumi.
“Kui keegi helistab ja pakub, oleme võimalust mööda seda teinud,” tunnistab EPRi Pärnumaa seltsi sekretär Hiie Lainela. “Kogemus on näidanud, et tuuakse ka palju määrdunud ja kõlbmatuid riideid, samuti väga vanu asju.”
Riidemüük toetab toidupanka
Samaaria Eesti misjoni Pärnu osakonna juhataja Kalju Põldroosi teatel proovib Samaaria juba eos hoiduda rämpsust ja vaatab annetused enne jah–sõna andmist alati üle. Annetused müüakse Samaaria kauplustes ja saadud tulu eest toetatakse meeste turvakodu. Sestap võib Samaariale pakkuda ka turvakodu asukatele vajalikke kehakatteid, jalanõusid, voodipesu ja olmetarbeid.
MTÜ Pärnu Diakooniakeskuse juhatajal Erika Kukel on hea meel, et toidupanga tegevust toetav pood Ringvaade asub nüüd märksa avaramal pinnal, mis võimaldab võtta enam riide- ja jalatsikaupa vastu. Aadress on sama, kuid sissekäik saab hoovi asemel otse Rüütli uulitsale.
Ringvaade on üks väheseid, et mitte öelda ainuke, mis võtab vastu kogu pärale taritud kraami.
“No kuidas me ütleme inimestele, et nende asjad meile ei kõlba? Võib-olla on need annetajale väga armsad,” laiutab Kukk käsi ja tähendab, et päris nõukogudeaegne, nii-öelda vanainimese garderoob ei maksa siiski annetajate jalavaeva, sest sedasorti asjad jäävad üldjuhul seisma.
Iseäranis meelsasti võetakse müüki ülerõivaid, sooje jopesid-mantleid meestele ja suuri numbreid talvesaapaid.
Mille eest raha küsida ei kannata, läheb tasuta asjade kasti, kus soritakse muuseas kogu aeg.
Annetustest on Kuke hinnangul müügikõlblik laias laastus pool kraamist. Sõltub ka pakutavast: mõnel on igati viks ühe lapse kantud rõivaarsenal, teisel plekilised ei tea mitmenda ringi räbalad. Aeg-ajalt “unustatakse” poe ukse taha pampe, kus sees mustad, haisvad, vahel isegi märjad kaltsud.
Peale rõivaste–jalatsite on teretulnud nõud, väiksemad kodumasinad, voodipesu, muud olmetarbed, mis antakse vältimatu abina neile, kel midagi hinge taga pole.