Massiaru õpilased mahuvad kolme lauda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Massiaru koolipere: (vasakult) neljanda klassi poiss Aigar-August, kolmanda klassi tüdruk Kristiina Alfhtan ja teise klassi õpilane Egle Pais tööõpetuse tunnis. Jõulukaunistuse tegemist juhendab klassiõpetaja ja koolijuhataja Ly Põldur.

FOTO: Ants Liigus

Kodumaakonna kümne algkooli hulgas väikseimas, Massiaru algkoolis mahuvad õpilased ühe kaupa kolme laua taha, sest teisest neljanda klassini neid nii palju ongi ja esimese aabitsa saajaid tänavu sügisel siin külas polnud.

Teise klassi õpilane Egle, kolmanda klassi õpilane Kristiina ja neljanda klassi õpilane Aigar-August ehk suupäraselt Kusti lõikavad rohelisest papist hoolega kuusepuud välja. Klassiõpetaja ja koolijuhataja Ly Põldur on näidise ette andnud ja jälgib, kuidas tööõpetuse tunnis õppuritel töö edeneb.

Papist kuusepuu

“Papist kuusepuu kaunistame valge värviga, nagu oleksid selle oksad lumised, paneme paela külge ja lapsed saavad selle kodus kaunistuseks üles riputada,” seletab õpetaja.

Kui tunnid läbi, on kõige kaugem kodutee käia Kustil, kolm kilomeetrit. Hommikul saab ta kodutee otsast koolimajani valla õpilaste bussiga. Liinibuss sõidab seda teed vaid kahel päeval nädalas, esmaspäeviti ja reedeti.

“Kui mõni mööda sõidab ja auto peale võtab, saan kiiremini koju,” teatab Aigar-August, kellel see õppeaasta kodulähedases Massiaru koolis on viimane.

Tulevast sügisest tuleb vanematel panna poiss teise kooli. Nii kordumatut kodust õhkkonda nagu siin ei koge ta tarkuseteed tallates enam kusagil.

Aigar-August sai oma esimese aabitsa ja koolikoti 2009. aasta teadmistepäeval, ta istus aktusel aukohal, olles esimese klassi ainus õpilane Massiaru algkoolis. Tema vanem vend Maario läks siis neljandasse, viimasesse klassi.

Kooliõed Kristiina ja Egle elavad koolimaja lähedal ega sõltu bussisõidu kellaaegadest.

“Tegime lastega saali kaunistuse, valla aastapäeva peoks, lõikasime lumehelbeid papist, kasutasime ära koogialused – mul oli neid kodus korjatud üksjagu, midagi ei saa minema visata, kõike võib vaja minna,” räägib õpetaja sellest, kuidas loomemeelega lähenedes võib esialgu tarbetuna näivast kraamistki põnevat välja mõelda ja eurosid säästa.

Tunniplaani järgi peaks liitklassis olema loodusõpetuse tund, aga selle tõstis õpetaja ettepoole, sest lumi on maas ja kes siis talverõõme nautida ei tahaks. Õues saavad laste riided lume sees möllates märjaks ja et nende kodutee kuivade kinnaste-sokkide-saabastega algaks, sättis koolijuhataja nagu hoolitsev ema nende talvevammused koolimaja koridoris radiaatoritele kuivama.

Soovid saladuses

Massiaru kool-rahvamaja avati pidulikult 1938. aastal, esimesel õppeaastal oli siin 156 õpilast, hiljem veelgi rohkem.

Aastal 1976 pandi väike maakool hariduspoliitiliste tõmbetuulte valjenedes kinni ja avati taas 1983. aastal Häädemeeste külanõukogu algatusel.

Häädemeeste vallas on kolm kooli: Häädemeeste keskkool, Metsapoole põhikool ja Massiaru algkool.

Vallavolikogu on mõistnud pisikooli pidamise tähtsust külas, Pätsu-aegset hoonet on jõudumööda remonditud, kuivendatud ja haljastatud majaümbrus.

Värsimeister Uno Sikemäe on kirjutanud luuletuse “Massiaru kooliteelt”, sõnad viisistas Massiaru algkooli muusikaõpetaja Lelde Jalakas. Lõpusalm on selline: “Kunagi me tulevikuajas viimaseks jääb kooli aastaring. Täna Massiaru koolimajas elab veel ta väsimatu hing.”

Eelmisel õppeaastal oli koolis neli, aasta varem kuus õpilast, käesoleval kolm last. Jõuluvana jõuab nendeni talvisel pööripäeval, pidu peetakse saalis ja ümberkaudsed inimesed tulevad laste rõõmust osa saama.

“Mida te jõuluvanalt soovite, mis te talle kirjutasite?” pärin agaratelt kuusepuu meisterdajatelt.

“See on saladus,” teatab kolm suud kooris nagu kokkulepitult.

Tagasi üles