Kes kardavad riiki?

Ühisgümnaasium jätkab suure tõenäosusega praeguses Hansagümnaasiumi hoones.

FOTO: Ants Liigus

Üheksakümnendatel välja antud Eesti passis olid read, et dokumendi kasutaja on Eesti Vabariigi kaitse all ja vabariigi valitsus palub kõigil ametivõimudel tagada selle passi kasutajale vajadusel igakülgne seaduslik abi ja kaitse. Kindlust ja turvatunnet rõhutavad laused, nagu see riigi puhul olema peabki.

Eesti riigi tugevnedes iseseisvusaastate jooksul ja Euroopa Liitu astudes on see saanud nii enesestmõistetavaks, et isikutunnistust sellekohase infoga enam ei koormata. Heitlikus Euroopas on Eesti iseseisva riigina hakkama saamise ja edu sünonüüm. Ometi on tõsi seegi, et riiklik edukus pole jõudnud paljude inimeste elukorraldusse ja tunnetusse. Siit tuleneb vastuolu riigi toimimise mõistmisel üldisemalt ja kartus oma tegemistes.

Kaks gümnaasiumi

Rohkem kui aastapäevad on aktuaalsena püsinud hariduskorralduse viimine kooskõlla asetleidnud muutustega, tagamaks seejuures inimeste elukestev hakkamasaamine. Muutusi tingivad demograafilised, majanduslikud ja haridustehnoloogilised aspektid.

Suurim muudatus on keskvalitsuse soov säilitada kodulähedane hea põhiharidus ja võtta vastutus kogu keskhariduse valikuterohkuse ja kvaliteedi tagamisel ning tõstmisel. Kaalutletud otsus on teha seda põhikooli- ja gümnaasiumihariduse lahutamise kaudu. Haridus- ja teadusministeerium (HTM) on valmis rajama riigigümnaasiumi igasse maakonda. Selline lähenemine on arusaadav, vastutust saab kanda vahetu kohalolekuga.

Pärnu linna kui maakonnakeskuse roll tähtsustub. Siin paiknevad kutsehariduskeskus, eri õppesuundadega gümnaasiumid, kõrgkoolid.

Oleme Pärnus jõudnud lahenduseni, mille järgi gümnaasiumina jätkaksid ühisgümnaasium praeguses Hansagümnaasiumi hoones ja Koidula gümnaasium samas, kuid renoveeritud majas (ümberkorraldustest oli pikemalt juttu 1. septembri Pärnu Postimehes). Muudatuste realiseerimiseks on alustatud taotluse ettevalmistamisega kaasrahastuse saamiseks meetmest “Gümnaasiumivõrgustiku korrastamine”.

HTMi jõuliseks avalduseks on nädalatagune omavalitsustele edastatud kiri, milles ministeerium avaldab valmisolekut kaasrahastada gümnaasiumivõrgustiku korrastamise meetmes ettenähtud omafinantseeringu ulatuses koolihoonete ehitamist ja sisustamist. Kaasrahastamise eelduseks on kokkulepped puhta gümnaasiumi pidamise riigile üleandmise, projekti tegevuste, eelarve ja hoonete tulevase kasutuse või omandi osas.

Ministeerium eeldab hoonete puhul kompaktset ja efektiivset ruumikasutust, madalaid ülalpidamiskulusid ja spordisaalide osas ruumide ühiskasutust teiste kohalike omavalitsuse koolide või kogukonnaga.

Muudatuste rahaline külg

Esmane on haridusmuudatuste sisuline pool ehk parim haridus meie lastele. Vastasel juhul tormaksime nagu Mõhk ja Tölpa rahapaja kolina peale, nägemata muud. Materiaalses maailmas on tervikpildi saamiseks vaja arvestada rahalise poolega ja analüüsida lahendust riigigümnaasiumiga Pärnus.

Kogu gümnaasiumihariduse korraldamise üle andmine linnalt riigile tähendaks maksimumvariandis olukorda, et nn riigigümnaasium tegutseks ühe asutusena kahes hoones, üks neist praegune Hansagümnaasium ja teine renoveeritud Koidula gümnaasium. Täiskasvanute õpe toimuks eespool nimetatud gümnaasiumihoonetes või kutsehariduskeskuses vastavalt õppijate vajadustele ja soovidele sobivas vormis.

Selline korraldus tagaks ruumikasutuse efektiivsuse ja mõõdukad ülalpidamiskulud. Kasutades eri õppevorme ja kombineerides neid huvikoolide ning spordirajatistega, tekiks parim baasiliste võimaluste kasutus ja pedagoogide potentsiaali rakendus kogu õpilaskonna huvides gümnaasiumiüleselt.

Pärnu linna kulud Koidula, täiskasvanute ja Hansagümnaasiumi tegevuskulude katmisel on 561 700 eurot aastas pluss iga-aastased investeeringud ligi 300 000 eurot. Ümberkorralduse järel jääksid ära investeeringud ja tegevuskulud väheneksid 340 600 eurot aastas.

Kui Koidula gümnaasium rekonstrueerida munitsipaalkoolina, on väljaminekud linna omaosalusena 1,059 miljonit eurot, Hansagümnaasiumi rekonstrueerimislaenu jääk seisuga 1. jaanuar 2013 on 1,993 miljonit eurot.

Riigigümnaasiumi korral vabaneks jooksvaid kulueraldisi aastas ligi 600 000 eurot ja kohustused väheneksid kolme miljoni euro võrra. Vabanenud vahendeid saaksime kasutada muude linnale elutähtsate tegevuste rahastamiseks. Igati arvestatavad numbrid, kas pole?

Vabanenud täiskasvanute gümnaasiumi hoonet saaksime kasutada muude ülesannete täitmiseks. Pärnu laenukoormus langeks 2013. aastal sellega 52 protsendi tasemele eelarvestrateegiajärgse 55,9 protsendi asemel.

On hea, kui oleme kõik võimalikud variandid lauale võtnud, sest pakutud lahendus on realiseeritav samm-sammult või ositi. See sõltub kogukonna valmisolekust ja läbirääkimistest HTMiga. Otsused peavad olema langetatud 28. detsembriks. See on viimane tähtaeg kaasrahastamistaotluste esitamiseks ministeeriumile ja koostöölepingu sõlmimiseks.

Müütidest ja kartustest

Üks nüüdseks ameti maha pannud teenekas koolijuht on välja toonud momendid, mida kaaluda koolivõrgu korrastamisel ja riigigümnaasiumi loomisel. Ta pidas praeguse korralduse eeliseks omavalitsusekeskset koolipidamist, puudusteks vilistlaskonnas koolitunde sassilöömist ja järjepidevuse ning toimiva süsteemi lõhkumist.

Skeptikud “näevad läbi” riigi plaani reguleerida gümnaasiumikohti ja õpilasi “jõuga suunata” kutseharidusse ning võimalikku segadust pedagoogide töökorralduses.

Olemasoleva kaotuse kartuses ja pelgalt emotsioonidest lähtuvalt ei ole võimalik otsuseid teha.

Riik annab meile koolipidajana eeskuju siinsamas Pärnumaa kutsehariduskeskuses.

Tegemist on asutusega, kus on väga head õppimisvõimalused, töötavad Pärnumaalt pärit pedagoogid ja nõukogus on, ühe erandiga, inimesed meie kõrvalt. Riik on koolipidajana tõestanud parimal moel oma võimekust ja hoolitsust õpikeskkonna ning hariduskvaliteedi kindlustamisel.

Head spetsialistid, olgu nad pedagoogid või muu valdkonna esindajad, on nõutud ja vajalikud iga riigikorra, majandusformatsiooni ja omandisuhte korral. Muretsemiseks leiavad põhjuse need, kelle seisund ei põhine isiklikul tublidusel, vaid kellegi soosingul ja soosimisest tingitud vastuteenetel. Pole põhjust riiki koolipidajana peljata.

Arengud Eestis lähenevad üha enam pikaajalise turumajandusliku kogemusega riikide omadele. Haridustee jätkamisel on kutseharidusse suunduvate õppurite osakaal vanas Euroopas 40–50 protsenti. Eestis on see alla 30. Pole vaja olla hiromant, et ette näha samasuguseid arenguid meil. Õige on adekvaatselt ja ettenägelikult reageerida, mitte oodata, käed rüpes, millal elu asjad paika loksutab. Teadlikult tehtud muutused ei tähenda kindlasti piirangute seadmist õppida soovijatele.

Olukord, et keskhariduse eest vastutavad paralleelselt nii riik kui omavalitsus, on võimalik. Lahti tuleb mõtestada, mis on parim. Rootsi näitel on kesktasemel üks õppeasutuse tüüp ja koolid erinevad vaid õppevalikute osas. Õpilastel on gümnaasiumi ja kutsekooli suuremast koostööst vaid võita.

Eestis on piisavalt näiteid, kus omavalitsus hoiab kõigest väest gümnaasiumi usus, et “seni, kuni elab kool, püsib küla”. Paraku on arengud tihtipeale sellised, et üle jõu käivatele pingutustele vaatamata, töökohtade likvideerimise ja elanike lahkumise tulemusena haridusasutus suletakse.

Riigis ja meie maakonnas on mitu keskust, kus gümnaasiumiosa õpilaste arv on kolmekümne lähedal, sellest ei piisa hariduse elujõu tagamiseks. Määravamad kui vilistlaste koolitunne on õpingukaaslased ja ühised mälestused, mida võib meenutada teise staatuse saanud koolimajaski.

Muutunud olud tingivad muutusi eluprotsesside korraldamisel. Ülesaamine hirmudest ja ettenägelikkus aitavad ära hoida probleeme. Muutunud hariduskorralduses on võitjateks meie lapsed ja maakond saab uusi arenguvõimalusi.

Tagasi üles