Pärnu Postimehe sellenädalastel veergudel tõstatati olulisi küsimusi politsei liiklusjärelevalve põhimõtete kohta ja pean oluliseks neile vastata.
Tarmo Miilits: Mõõdupuu on ohutus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meid ei ole nii palju, et teha kõike
Politsei liiklusjärelevalve töö eesmärk ja tulemuste hindamise alus saab olla vaid liiklusohutus: kui palju juhtub raskeid liiklusõnnetusi, kui palju inimesi saab vigastada või hukkub.
Järelevalves oleme sellel põhimõttel valinud väga selged tegevussuunad ja peatähelepanu pöörame joobes juhtimistele, kiirusrežiimist kinni pidamisele, turvavarustuse kasutamisele ja kergliikleja ohutusele. Meid ei ole nii palju, et teha kõike. Veel enam – teha midagi, millel pole mõju.
Eesti elanikud tunnevad end turvalisuse mõttes kõige enam ohustatuna liiklusest ja selle riski toob välja enam kui kaks kolmandikku vastanutest. Seega on loomulik, et politsei mõjususele liiklusohutuse tagamisel on suured ootused ja inimesed soovivad, et olukord teedel paraneks.
Tavapärane politseitöö mängib liiklusohutuses aga vaid ühte osa. Karistustest enam peaks liikluspilti mõjutama inimestele antavad juhised, selgitused ja hoiatused. Siiski on oma sõnum sellel, millise karmusega karistusi määrame.
Riigi reaktsioon ohtlikule rikkumisele peab minema kokku nii välja öeldud põhimõtete kui avalikkuse ootusega. Kui teame, et õnnetuse korral väheneb jalakäija ellujäämisvõimalus iga kilomeetriga ja lubatut enam kui 20 kilomeetri võrra ületanud juht on sisuliselt kellegi elu ohtu pannud, siis 12eurone trahv seda sõnumit ei kanna.
Liiklusjärelevalve tegevuskavas oleme selgelt paika pannud, milliseid asjaolusid käsitleme rikkumiste puhul raskendavana. Samuti nii-öelda trepisüsteemi, et kui seadus on liiklusrikkuja vastutuse ette näinud kindlate lõigetena, siis lähtume põhimõttest, et kõrgema riskiga rikkumine ei tohiks saada kergemat karistust, kui madalama riskiga rikkumise eest ette nähtud.
Ametniku kaalutlusõigus ehk õigus võtta arvesse juhtunu asjaolusid, inimese suhtumist jne jääb alati alles. Politsei karistuspoliitika üldised põhimõtted pannakse aga paika keskselt.
Ainult nii tagame selle, et politseinikud tegutsevad kogu Eestis ühtedel alustel ja Tartu külje all peab juht arvestama samasuguse riigipoolse reaktsiooniga kui Narvas.
Ei sõnagi protokollide arvust
Liiklusjärelevalve põhimõtted on juba mitu aastat selgelt kirjeldatud kõigile avalikus liiklusjärelevalve plaanis. See dokument peab olema politseisiseselt tegevuste mõtestamisel a ja o.
Selles tegevuskavas ei ole sõnagi protokollide arvust. Loomulikult koostab politsei järelevalvet tehes väärteomaterjale, ent see ei ole eesmärk iseeneses. Helkurita jalakäija ei muutu vormistatud protokolli tõttu rohkem nähtavaks. Abiks on vaid see, kui rikkumine lõpetada ja inimesele reaalselt helkur külge panna. Seda teed on politsei suuresti läinud.
Iga politseiniku uhkuse asi võiks olla kindlus selle suhtes, et ta teab, mida ja miks teeb. Vasakpööre keelatud kohas võib olla ohtlik näiteks liiklusrütmi häirimise või jalakäijate ohtu seadmise tõttu ning siis tulebki seda kontrollida ja nõuete vastu eksinud inimestele ohtusid selgitada. Näha turvalisuse tagamise mõtet Mai Selveri taga “materjalide vorpimises” on leebelt öeldes kohatu.
Sellel aastal saadame jälle hoiatavaid jõulukaarte inimestele, kes on korduvalt ohtlikke liiklusrikkumisi toime pannud. Nimekirjas on kurval esikohal 25 protokolli saanud loata juht. Üle kümne korra on aasta jooksul liiklusrikkumiselt tabatud veerandsada inimest. Kümme kuni seitse korda vahele jäänuid on 103. Sajast enam rikkunust pool on alla 25- aastased.
Sellise käitumise muutmiseks peame olemasolevaid võimalusi maksimaalset kasutama, olema õigel ajal õiges kohas ja teadvustama väga täpselt, mida ja miks teeme.