Helle kadunud onu Oskar Kuningas on sugupuud uurinud ja tema teadis sellest palju. “Vist oleme kõik sealt soosaare pealt,” möönab ta.
Helle – rohkem Koidula kui Kuningas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kilingi-Nõmme lähedal Jäärjas on soos saar. Muinasaja eestlased pagenud sinna pahade ristijate eest. Legend räägib, et kuna saarele eriti ligi ei pääsenud, olnud seal oma kuningriik ja kuningas. Kirjandusteadlase Oskar Kuninga uuringute põhjal elanud seal Sookuninga talus kuus venda, kes asusid Eestimaa eri paikadesse elama.
Pärnu Endla teatri kauaaegne näitleja Helle Kuningas on veel üks Kuningas, kes paljudele meelde jäänud rahvusooper Estonia lauljatari Elsa Maasikut või meie rahva koidulaulikut Lydia Koidulat kehastades.
Hellele on tehtud märkusi, et ta järgmised osad pole jäänud Koidulast puutumata.
“Viis–kuus aastat nägin vaeva, et olla laval mina ise. Lapsepõlvest on jäänud valus mälestus, kuidas Abel jäigi Kiireks. Aga Abel oli sügavam, õrnem ja oleks võinud mängida oi missuguseid rolle. Arvasin, et minuga kinnijooksmist ei juhtu, kuni minule just seda ette heideti. Aga see Koidula!”
Kes tahab, võib leida sarnasust ka peapöördes või ninas. Sest Lydia Koidula on Helle enimmängitud osa. Võib nentida, et Helle on Pärnus kauem elanud kui Koidula, kes elas Pärnus oma noorusea, aga tema põhielu käis mujal – Tartus, lõpuks Kroonlinnas. Ja Helle on olnud rohkem Koidula kui Kuningas.
Vaimude tunnil Jannseni tänavas
Uue kalendri järgi langeb Koidula sünnipäev kaunile ajale – jõululaupäevale. Algav aasta on tema sünnikohale Vändra lähedal, Pärnu hariduselule, Amandus Adamsoni vormitud ausambale poetessi nime kandvas pargis ja Jannseni tänaval asuvale Pärnu muuseumi filiaalile Koidula muuseumile eriline: poetessi sünnist möödub 170 aastat.
Mati Undi “Vaimude tund Jannseni tänaval” esietendus Koidula muuseumis 1984. aasta oktoobris. Mida mõtles Helle Lydia Koidula rolli tegema hakates?
“Minu elu on läinud nii, et mida olen nooruses rängalt eitanud – kas sellepärast, et ma pole aru saanud, või on tekkinud mingisugune sisemine tõrge –, selle on edaspidine elu imeilusana mu teele ette lükanud. Nii juhtus ka Koidulaga. Koidulast ei tahtnud ma ülepea kuuldagi. Olen Koidula kooli laps ja iga supp oli seal Koidulaga maitsestatud. Koidula ees ja Koidula taga, lõpuks tulin sealt koolist ära, alates üheksandast klassist, ja lõpetasin Sindi keskkooli.”
„Vaimude tundi“ mängiti 11 aastat, täpselt 314 korda, sealhulgas Soomes ja Rootsis. Mida mõtles Helle Kuningas siis, kui kolmesajas etendus oli lähenemas?
“Mul ei ole õigus Koidulast rääkida – millegipärast on mul see veendumus. Aga ta istub mul naha all ja on aegadega nii-öelda selga kasvanud, mida enam ära ei võta,” tunnistab näitlejatar.
Sinine ja kuldne
Millest see valdav emotsioon, ärevus ja suur vastutus? Helle Kuningas oli Pärnu Lydia Koidula nimelise teise keskkooli kasvandik. Koidula kool on jäänud õpilastele meelde karmi, kohati liigselt karmi korraga, kus valitses, kui nii võib öelda, sinine kommunism: kõik need õhtuhämaruses tõrvikutega rongkäigud iga aasta 24. detsembril, kooli aupäeval, Koidula mälestussamba juurde, kooli hümniks võetud “Mu isamaa on minu arm” ja see sinine kullaga tikitud kooli lipp.
See laul oli mõjus, on mõjus siiamaani ... Koidula isik polnud ainult sümbol ja võis tekitada erilisemat huvi. Aga võib-olla oli Koidula kuju tol ajal isegi suurem. Keegi ei saanud ju end niisama oma ajast välja rebida, kuid tüüpiline selle aja kool see muidugi ei olnud.
Laialt tuntud isiksustest lavakuju loomine on alati vaieldav, lõpetamata töö. Lavastuse raami lihtsalt ei mahu ära kõik need küljed ja tahud.
Koidulast oli kujunenud pilt: juuksed valla, hanesulg peos, pea täis poeesiat. Aga Helle Kuninga kehastuses tundus Koidula kuidagi tuuseldav, närviline, irooniline, erinev varem nähtud Koidulast, keda mängisid Ita Ever ja Meeli Sööt. Aga võib-olla see ongi Koidula – naine tolmusel maanteel, mantel uljalt lehvimas. Ta kasvas ju kahe müüri vahel: ühelt poolt Vene tsarism, teiselt baltisakslus, ja ihkas hirmsasti priiust.
Kuidas Koidula Hellega leppis? “Leppis, mis tal üle jäi! Eks ta porises vastu. Aga siis leidis, et võib-olla on isegi hea, kui ta korraks niimoodi päevavalgele tuleb. Tol ajal, kui Koidulat mängiti, oli ju vaja aadet, isamaalise näoga Koidulat, mis oli igati loogiline,” seletab näitlejatar.
“Vaimude tunnis” kohtusid kaks suurt naist, Lydia Koidula ja Aino Kallas, kes olid teineteist võib-olla ainult vilksamisi näinud.
“See oli Mati Undi kujutelm, lavastaja fantaasialend, et mis siis, kui need naised oleksid kohtunud? Nii hakkas minus keerlema niisugune väike saatan, kuidas seda öeldagi, tüüris sinna kanti, et tõmba see kullaga tikitud lipp maha, mis aegade jooksul minus loodi. Tajusin selgelt rolli juhtimist. Ja kui ma natukenegi läksin nende isamaaliste toonide peale, nagu teda varem kehastati, läks kõik kihva. Nii ma siis tuuseldasin ja ärritasin nimme, eriti just naispublikut,” muheleb Kuningas.
Elule on see iseloomulik, et asjad kulgevad nii, nagu peab. Aga kust sa tead, kuidas ja millal peab? „Kui pressid, punnid, läheb kõik untsu,“ ütleb Kuningas. „Näitleja tunnetab kõhunahaga, kui miski on just see õige. Rolli kõige halvem osa on ülekeeramine. Olen Koidula kooli laps, ülepea ei tahtnud temast kuulda. Kõik oli justkui üle soolatud. Minu meelest ta ei olnud täpselt see, mis olema pidi. Ja kui siis tulid nükked, et hakkan Koidulat mängima … Linda Rummo ütles seda esimesena. See mõte oli mitu aastat varem, kui Mati Unt lavastama tuli,” meenutab Kuningas.
“Mati ütles esimeses proovis, et võin teha, mida arvan: ta teadis, et tunnen materjali koma-komalt. Hakkasin siis luuletusi üle lugema ja leidsin selle, mis seal kogu aeg on olnud – lipu või loosungi –, ning peale selle oma rajad ja mõtted. Neilegi püüdsin vihjeid anda. Proovide aeg sai läbi, tulid etendused ja sain tulevikuks väga ilusaid asju, mida lahti mängida,“ kirjeldab Kuningas.
Näitlejatar tunnistab, et see roll võimendas kõike. Ka elu. Kas see just Koidulaga hakkas, aga märke oli. Kõik oli äkki armas: nii sipelgas kui ka inimene. Õppetund oli väärtuslik, ükskõik siis, kes millekski siin elus tõuke annab.
2008. aastal ärkas näitemäng Helle Kuninga, Siina Üksküla ja Rein Laose kehastuses korraks taas ellu – Tartu teatrifestivaliks, mis oli pühendatud Mati Undile.
Igaühel oma Koidula
Igaüks loob endale oma Koidula ja vahel on üllatav, kui huvitav see looming olla võib. Mida arvab Helle praegu Koidulast?
“Omas ajas oli Koidulat väga vaja, hinnaku tänapäeval, kes kuidas tahab, tal on meile veel nii mõndagi öelda,“ teab ta. Koidulat ei saa Kuninga ütlust mööda võtta ei lava- ega tavatõdedega. „Liblikane ja lilleline võib olla igaüks. Aga igaüks võib-olla ei võtagi seda tänapäeval vastu, kui unustab ära, millisest ajastust Koidula tuli. Ja et talle antud eluaeg oli nii lühike. Need liblikad ja lilled olid ju siis, kui ta armus. Nagu ikka naine!”
Kuningas ei usu, et Koidula vaim Pärnus käib, aga elusaid Koidulaid on küll olnud. Võib-olla käib Koidula vaim Tartus, ent seal pole tal enam maja, Koidula majas on elanud teisigi.
“Kui mängisime “Vaimude tundi Jannseni tänaval”, keedeti tavaliselt enne etendust teed. Ükskord tundsime tee lõhna, kuigi kannu polnud veel tulelegi pandud. Vaimud! Vahel oli tunda kadaka lõhna. Õhtutundidel olid muuseumi töötajad kuulnud samme ja kellasid, justkui peetaks pidu ja mängitaks klaverit. Mulle on öeldud, et mängisin Koidula energiaga,” meenutab näitlejanna.
Üks eakas näitleja kurtnud, et teatris puudub armastus. Mis armastus, hüüdnud seepeale lavastaja. Vähe on annet! Ega teatrit tehtagi armastuse, vaid andega. Kuningas ütleb, et armastus on igal pool, kus on tema. Olgu see siis teatris või teab kus. Elu ongi armastus. Isegi tigedus tuleb armastusest ja ka paha putukas on hea. Sest kõik on millegi jaoks hea. Elu on pidev kulgemine.
Aga eluõnnest ei räägi Helle silpigi. Nii ta ütleb: näitlejat peab teadma tema rollide järgi.
Kui Helle oli väike tüdruk, luges ta luuletusi ja nõudis maiustusi. Mina olen Helle. Punkt. Kuningas. Aga kui Helle läks Panso kooli katsetele, küsis Panso: “Nägupidi Linda Rummo, hääle järgi Ita Ever, kes sa siis oled?”
“Nägu muutub, aga hääl – ei saa parata, kui see Everiga sarnane on. Lindat olen kõrvalt jälgida saanud, sellest õpid. Loomulikult on hea meel, et olen Lindaga saanud koos töötada ja istuda garderoobis tema peeglilaua taga,” mõtiskleb näitlejatar.
Kuningas Pariisis
Kriitikas kirjutatakse, et Ilmar Raagi filmis “Eestlanna Pariisis” tegi Laine Mägi nüansirohke tegelaskuju kõrval meeldejääva episoodilise rolli Helle Kuningas, kelle talenti on eesti filmis häbematult vähe kasutatud. Võib-olla on Kuninga talent filmi jaoks alles ees. Kuidas Kuningas episoodi sai?
“Meie produtsent pakkus mu sealsetele välja. Lugesin mingi teksti nii-öelda õla pealt. Hiljem teatati, et olen valitud filmis mängima.” Ja Pariis kukkus pärnakale sülle. Episoodis mängis ta vastastikku Jeanne Moreauga.
“Piisas staaril mulle ainult otsa vaadata, kui käis jõnks seest läbi, aga ma ei andnud grammigi järele ja vaatasin talle kindlalt silma. Jeanne Moreau on maailmakuulus ja ta on seda väärt. Vaat siis taipad, mis on staarikultus.”
Filmivõtete ajal oli kevad, mandlite ja kirsside õitsemise aeg. Pariis oli Kuninga jaoks mandli ja kirsiõite värvi. Montmantre’il laksutasid ööbikud. „Ükskord kuulasin, mis linnud need veel on, kes laulavad? Aga nad ju pesevad voolikute ja harjadega tänavaid ja see sulin, mis Montmartre’il alla nirises, meenutas kangesti linnulaulu,“ jagab ta.
„Pariis ei tule sulle niisama kätte, pead Pariisi endast läbi laskma. Istusin kohvikus ja jõin kohvi – nii lasedki Pariisi endast läbi,” räägib Kuningas.
Helle ütleb, et pusib uue rolli kallal ja aina kõhkleb: “Ega ma ühelegi rollile kohe kahe käega alla kirjuta, enne loen teksti läbi ja siis vaatan, kas võtan selle vastu. Mul on see äraütlemise võimalus – pensionärist näitleja eelis ... Aga kas sa siis ei kuule, ma laulan ju kogu aeg. See salapärane tõus ja loojang ongi kõige ilusam viis.”