Saanisõit üle lumelageda on külm, aga põnev kogemus

Foto: Urmas Luik

Tori hobusekasvandusest mitte kaugel on Laane tall, kus tallimeesteks ja hobuste omanikeks vennad Andrus ja Jaanus, Arest võrsunud Kallaste pere hobusekasvatajate dünastia kolmas põlvkond.

Kui Andrus on endale nime teinud tippratsutajana, kes läinud ratsaspordi ajalukku kuulsa täku Opaaliga hüpatud Eesti hobuste kõrgushüpperekordiga 2 meetrit ja 15 sentimeetrit, siis Jaanus on valinud endale näiliselt rahulikuma hobuspordiala – rakendisõidu, kus tulnud maratonis Baltimaade meistriks.

Ja saanisõitu vennad Kallasted meid jõulude eel Laane talli juurde lahkelt tegema kutsusidki.

Hobustega tuttavaks

Külmakraade näitas kraadiklaas tol päeval mitu pügalat üle kümne. Tuulgi oli vali, mistõttu panin ettenägelikult jope alla selga kolm kampsunit, aga ikka polnud ma Jaanuse arvates küllalt riides.

“Tulid jälle linnast maale külmetama,” naeris ta mu eelmist külaskäiku meenutades, kui ma samuti külmast lõdisesin ja käsi laenatud mantli käistesse toppisin. Toodi seegi kord mulle ülle üks suuremat sorti kasukas.

“Lageda peal on tuul vali, külmud surnuks,” ähvardas Jaanus mind maamehe moodi riietesse pakkides.

Läksime hobuseid ette rakendama.

Paarisrakendis pole päris ükskõik, missugused hobused tallist võtad ja ree või vankri ette rakendad, sest loomad peavad olema teineteisega harjunud ja paarissõiduks koolitatud.

Sedakorda tõid vennaksed Jaanus ja Andrus tallist õuele võigu mära Ortensia ja kõrbi ruuna Patrooni. Mõlemad on kuulsast hobusesoost puhtaverelised Tori hobused.

Ortensia isa on seesama juba siin korra nimetatud ülihobune Opaal, kes enam kui kahemeetrisest takistusest koos ratsanikuga üle hüpanud, Patrooni isa on mitmel hobuste iludusvõistlusel auhinnatud Tori hobusekasvanduse täkk Preester.

Saan, mille ette hobused rakendati, vääris väljanägemiselt oma vedajaid ja, nagu varsti kuulsin, vääris saan neid loomi isegi oma hinna poolest.

Asise maailma jaoks olgu siis paarisrakend osade kaupa rahasse pandud: valjad ja rakmed 1500 eurot, saan 4500, hobused kumbki 5000 – kokku 16 000 eurot, vanas rahas niisiis ligikaudu veerand miljonit krooni. Võeh! Tea, kas Pärnu linnas nii kallist taksot tellida saab?

“Limo saab pulmasõiduks odavamalt kui meid,” arvas Jaanus.

Pulmasõite on tehtud küll

Uhkeid pulmi Eestimaal ikka peetakse, kus noorpaar tahab eluks meeldejäävat sündmust ilmestada kaarikusõiduga, kaks või koguni neli hobust ees. Ja jõukad inimesed on valmis selle eest maksma.

Vahel juhtub, et endale hobusõitu korraldavad inimesed on sedavõrd linnastunud ja loomadest võõrdunud, et võrdlevadki seda üüriauto tellimisega, kus maksad ja just niipalju saad, kui küsid.

Hobustega võib juhtuda, et maksad, ent saad rohkem, kui oled tellinud.

Kord üüritud paarisrakend Ammende villasse südaööks ja kui pruudipärja maha mänginud pruutpaar kaarikusse istus, otsustas üks heas mõttes hull pulmakorraldaja sealsamas kahurit paugutada, et rakette õhku lasta.

“Tookord sain veel kord kinnituse, et Tori hobune on üks imehea loom,” meenutas kutsaripukis ohje hoidnud Jaanus. “Hobuste sapsud värisesid pauke kuuldes hirmust, aga lõhkuma ei läinud, usaldasid oma hirmud puhtalt kutsarile, aga kui loomad oleksid siis kiini jooksma hakanud, poleks ma neid ühegi piduriga pidama saanud, kahe looma jõud on üüratu. Ei tea, kuidas ma oleksin noorpaari sealt tervena koju toonud, aga õnneks läks kõik hästi. ”

Või teine kord, kui lossi ette, kuhu hobused uhke tõlla pidid vedama, oli maha laotatud suur punane vaip, mida värvipimedad loomad näevad haigutava auguna, kuhu nad ei julge peale astuda. Õnneks olnud kutsaril abilised kaasas, kellest üks kiiresti taipas ja hobuste ees vaibale jooksis.

“Kui loomad nägid, et inimene läheb ees ja auku ei kukugi, julgesid nemad ka minna,” rääkis Jaanus.

Või kolmas juhus, kui paarisrakend pidi sõidutama üht kõrget riigitegelast, kes linnapoisina niigi oli hobuste suhtes natuke pelglik.

“Kuskilt ilmus koer, mingi krants, ja ründas üht hobust,” meenutas tookord kutsaritööd teinud Andrus. “Siis arvasin küll, et hobused lähevad marru.”

Aga ruun rehmas ainult jalga, virutas koerakese vankri ette pikali ja vanker sõitis loomakesest ratastega üle. Loll loom jäi õnneks ellu ja riigitegelane pääses ehmatusega. Hobused tegid oma tööd “koerakirbust” hoolimata laitmatult ja sõidutasid inimesed turvaliselt sihtpunkti, ajalooraamatus kurba lehekülge pööramata.

Meie sõit

Mind tuli sõidutama Jaanus, Andrus jäi talli juurde.

Lasime hobustega lumisel külavaheteel mõnusalt traavi. Kõvaks sõtkutud jäine teekamar kriuksus jalaste all mõnusasti ja hobusedki näisid tundvat tallist õue pääsemise üle heameelt.

“Vaata, kuidas nad teineteist jälgivad,” osutas Jaanus hobustele.

Hobused sörkisid ühte sammu, kumbki ei jäänud teisest maha ega trüginud ette, astusid ühes rütmis nagu drillitud sõdurid rivis.

Mulle tuli linnamehelik küsimus meelde. “Kas nad sul mõne uhke sõidu ajal …?” otsisin viisakamaid sõnu paksu ja vedela väljaütlemiseks.

“On hakanud küll,” sai Jaanus aru. “Seda viisakust, et nad valel ajal vales kohas … ma neile küll õpetada ei oska. Aga paksema jaoks on saanis ja vankris koht, kuhu see kukub ja kaob sõiduki põranda alla ühte kotti, nii et sõidutatavad paremal juhul ei märkagi, mis vahepeal juhtus.”

Siinkohal tuleks mõni sõna öelda saani kohta, mida Laane talli hobused veavad. Hind sai juba öeldud, 4500 eurot. Saan on see ainult talviti, vajadusel saab ta ratastele tõsta. Sõidukil on pidurid ja pimedal ajal tuled, mis saavad toidet vankrisse peidetud akult. Sõiduk on ehitud ja edev nagu 1930. aastate limusiin: lakitud puit ja läikivad pinnad.

Meie sõit lõppes ilma igasuguste vahejuhtumiteta, ei krantse, ei paksu ega vedelat, ainult hobuste keskendunud töö ja mitte hetkekski meelest minev teadmine, et auto peatab pidur, ratsahobuse ratsanik, kellel on selleks sääred, käed, ratsmed ja keharaskus, paarisrakendi paneb seisma aga ainult hobuste distsipliin ja kuulekus.

“Seepärast mulle rakendisport meeldibki, et see eeldab hobustelt ajutegevust, pealegi on rakendi juhtimine hulga keerulisem kui ratsutamine,” sõnas Jaanus.

Andrus aga ütles hiljem, et tema arvates on just hobuse rumalus see, mis teda inimesele alluma sunnib.

“Oleks hobustel aru peas, ega nad siis seda teeks, mida neid vahel tegema sunnitakse,” arutles Andrus. “Aga kui hobused lõhkuma lähevad, siis mitte sellepärast, et on vihased või tahaksid kellelegi haiget teha, ei, nad on lihtsalt hirmunud ja valmis kogu maailma eest pakku jooksma.”