Majandusanalüütikud ennustavad Eestile tasase tiksumise ja targu talitamise aastat. Prognooside kohaselt ei tohiks midagi hullu juhtuda, Euroopa majandusalas toimub vaevaline, kuid siiski kosumine. Euroala võlakriis ei ole enam esiuudis ja see peaks olema hea – järelikult on halvim möödas.
Eesti majanduskasvu prognoositakse läinud aasta tasemel ehk umbes 3,2 protsenti. Inflatsioongi jääb 2012. aasta 3,9protsendilise näitaja lähedale, olles 3,8 protsenti.
Kummaline küll, aga jätkub keskmise palga kasv. Kui läinud aastal oli keskmine palk 879 eurot, siis alanud aastal tõuseb see 927 euroni. Kui praegu võime öelda, et ei tunne oma tutvusringkonnas kedagi, kelle palk oleks tõusnud, siis alanud aastal ei tohiks see märkamatuks jääda.
Tööpuudus väheneb umbes protsendi jagu, kuid jääb ikkagi 9,4 protsendi juurde, mis on Eesti tingimustes palju. Suureneb surve tööjõumigratsioonile, samal ajal on märkimisväärne osa elanikest tööta – see ei ole normaalne.
Eesti huvides on jätkata konservatiivset immigratsioonipoliitikat, sest meie sotsiaalsüsteem ei ole suuteline võtma vastu inimesi kolmandatest riikidest ja pakkuma elamisväärseid tingimusi neile, kelle eesmärk on saada osa sotsiaalhüvedest, ise midagi vastu andmata.
Mõistagi sooviksime, et Eesti majanduskasv oleks suurem, ent isegi sel tasemel on see üle euroala keskmise.
Eesti majandus jääb kergesti haavatavaks, sest sõltume oma kaubanduspartneritest Põhjamaades ja mujal Euroopas. Kui neil peaks minema kehvemini, mõjutab see Eestitki.
Ees on laveerimise aasta, kus üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata põhimõtet oleks tark järgida.