Mummod hoiavad elus ingerlaste kultuuri

Ingerlannad Aino Roos (vasakult), Niina Tõnts ja Legenda Seli on elus näinud raskeid aegu, kuid laulu- ja tantsurõõmu jätkub neil siiani. Seisab juhendaja Helje Peet. Foto: Urmas Luik

Pärnu ingerisoomlaste kultuuriseltsi folkloorirühma Mummot seob ühine armastus ingeri muusika, laulude ja tantsude vastu.

Folkloorirühma juhendab staažikas tantsuõpetaja Helje Peet, kes 1994. aastal esimest korda ingeri prouad “kokku korjas”. Nimi “mummot” tähendab soome keeles vanaema.

Samal aastal osaleti esimest korda Eesti ingerisoomlaste laulu- ja tantsupeol ning laulu- ja tantsulusti on viieteistkümnel mummo-vanaemal jätkunud tänase päevani.

Elurõõmsad vanaemad

Peet seadis lauale kopsaka albumikuhja, kuhu kroonikana on talletatud folkloorirühma tähtsamad esinemised, külaskäigud, reisid ja pidutsemised, sekka ingeri ajalehti ja laulu-tantsupidude kavasid.

Harjutamas käiakse kord nädalas ja esinemisi tuleb naistel suveajal ette päris tihedasti. Mummosid võib tantsu keerutamas näha kõigil linna suurematel folklooriüritustel, on siis tegu hansapäevade, tantsupidude ja pargikontsertidega või esinemistega Pärnu sanatooriumides.

Igal aastal kohtutakse rahvuskaaslastega Eesti ingerlaste laulu- ja tantsupeol, mis tänavu toimus Viljandis ja juba 22. korda. Daamid, kelle keskmine vanus rühmas on julgelt üle seitsmekümne, pole osalejatena ühtegi ingerlaste laulu- ja tantsupidu vahele jätnud. Varem mindi kohale juba laupäeva hommikul, magati võimlates ja naasti pühapäeva hilisõhtul, praegu võtavad vanaemad asja mõõdukamalt ja piirduvad ühepäevase peoga.

Naised lähevad elevile, meenutades eelmisel aastal Eestimaad läbinud rahvatantsijate teatetantsu. “Meie rühm oli kuskil metsa vahel Pärnu piiri peal, kell pool viis hommikul, mõni kadus vahepeal metsa äragi,” muhelesid prouad. “Vahva oli ja nalja sai palju.”

Mummod on käinud külas sõprusrühmadel Soomes, esinenud festivalidel Vaasas, Tamperes ja Jyväskyläs, koos peetakse sünnipäevi ja pidusid, kus ei puudu kenasti kaetud lauad ja ühised tantsukeerutamised.

Ingerimaata ingerlased

Kuigi enamik ingerlaste laule ja tantse on rõõmsad, leidub selle rahvakillu ajaloos küllalt traagikat, sõja jalust põgenemist, küüditamist ja elu kodust kaugel.

Leningradi lähedal paiknenud ajaloolisest Ingerimaast pole naistel palju mäletada, sest kõik nad sunniti kodudest teise maailmasõja hakul lahkuma.

“Mina sündisin Ingerimaal. Kui sõda algas, olin kaheaastane, põgenesime Paldiski kaudu Soome Rauma linna, kus meid võeti hõimurahvana lahkelt vastu,” meenutas Niina Tõnts. “Sõja lõppedes lubasid venelased meile kodud Ingerimaal tagasi anda, kuid saadeti hoopis loomavagunitega Siberisse.”

Tjumeni oblastis tuli perel taluda nälga ja külma. Ema müüs maha kõik Soomest kaasa võetu ja Niina mäletab siiani oma pisaraid, kui tal tuli loobuda ilusast kollasest atlasest mütsist.

Siberis sündis peresse veel üks laps ja Niina tollal seitsmeaastasel vennal tuli iga päev rätikuga selga seotud beebit kasvuhoones töötava ema juurde sööma viia, sabas viieaastane alatasa nuttev ja komistav Niina.

Kuidas vanemad oma pere lõpuks Siberist Eestisse tõid, pole teada, sest sellest lastele ei räägitud ja dokumendid hävitati.

Keerulisi aegu mäletab Aino Rooski, kelle pere tuli Ingerimaalt sõja eest Eestisse pakku, läbides jala umbes 200 kilomeetrit.

Elama asuti Kloogale ja tollal kümneaastasel Ainol tuli võõras peres ja võõras kohas poolteist aastat lapsehoidjana leiba teenida. “1942. aastal kutsuti meid Soome, sealt sattusime Venemaale ja siis uuesti Eestisse,” rääkis nüüdseks 55 aastat Eestis elanud Aino.

Legenda Seli ingerisoomlasest isa küüditati samuti Siberisse, kus mees kohtus Legenda eestlannast emaga. “Ema pere läks juba tsaariajal Venemaale, et seal maad saada,” tuletas Legenda perekonna lugu meelde. “Mina sündisin sõja ajal Venemaal, kuidagi tulime Eestisse, kuidas täpselt, ei tea.”

Aastaid hiljem on naistel õnnestunud kunagisi kodukülasid vaatamas käia.

“Meie küla 35 majast jäi seitse alles, ülejäänud põletas sakslane maha, vaid korstnad jäid püsti,” ohkas Aino.

“Meil on küla alles, aga täiesti venestunud, soome keelt ei räägi enam keegi,” nentis Niina. “Põllud olid ohakaid ja karuputke täis.”

Keeltest ja rahvustest

Mummod kannavad oma ingeri rahvarõivad uhkusega, kuid on olnud aegu, kui nende vanemad oma päritolust õieti rääkidagi ei tahtnud.

“Minu ema ei käinud näiteks kunagi kooliaktustel, kuigi me õppisime hästi,” mäletas Niina. “Ta pidas end ärapõlatud rahva esindajaks, püüdis olla alati rohust madalam, ei rääkinud kellelegi oma minevikust.”

Helje Peet tuletab meelde mõnd eakaaslast, kes ei lubanud end ingerlaseks nimetada, ohutum tundus kirjutada passi rahvuseks venelane.

Mummod ise ei mäleta, et neid kunagi nende päritolu või rahvuse pärast narritud oleks.

“Koolis meil polnud rahvusest juttu,” nentis Legenda. “Mäletan, et mind tutvustati esimesel päeval Eesti koolis: tema on Seppenen, Legenda. Meil käis koolis kaks ilusat Leili-nimelist tüdrukut, mulle tundus mu nimi tüütult pikk ja otsustasin ennastki Leiliks nimetama hakata.”

Sõprade ringis tuntakse Legendat siiani Leilina.

Aino, Niina ja Legenda on Eestis elanud aastaid ja räägivad eesti keelt aktsendita. Niina õppis keele ära esimese Eestis veedetud suvega ja sügisel siinsesse kooli minnes ei saanud keegi arugi, et tüdruku emakeel pole eesti keel.

Soome keelt kõneldakse omavahel seltsi üritustel, ingeri keelt aga paljud enam ei oska.

Aino, kellel ingeri keel veel meeles, tuletas meelde, kuidas ta läks Ingerimaal esimesse klassi soome kooli, kuid hiljem vene koolis tohtis rääkida vaid vene keeles. Kui keegi tabati vahetunnil soome keeles vestlemast, jäeti pärast tunde.

Folkloor aitab rahvusel kesta

Hõimurahvaste keeled kõlavad küll erinevalt, kuid soome ja ingeri folkloor sarnaneb Peedi sõnutsi eestlaste omaga nii rahvaviiside kui tantsusammude poolest. Paljud eestlaste rahvatantsud on Kristjan Toropi poolt “tõlgitud” soome keelde ja vastupidi.

Vene folklooriga on ühisosa üsna väike.

“Eks ingerlased ongi ikka rohkem eestlaste ja soomlaste moodi, sellised rahulikud ja pika vinnaga,” arvas Legenda.

Mummode repertuaar pärineb osalt ingeri seltsimajas asuvast raamatukogust, osalt naiste endi meenutustest.

Prouadele teeb veidi muret laste ja lastelaste vähenev huvi ingeri kultuuri vastu, samuti pole nooremal põlvkonnal oma tööde-tegemiste kõrvalt eriti aega esivanemate folkloori tundma õppida.

Siiski on mitme mummo lapsed ja lapselapsed kaasa teinud ingerlaste nooremas folkloorirühmas Kullero, mida samuti juhendab Helje Peet. Niina tütar kuulub ingeri ansamblisse, mis on nii uus, et sel pole veel nimegi.

“Mina eestlasena ütlen, et Mummod on fantastilised, sellepärast olen nii kauaks nende juurde jäänud,” kiitis Peet oma tantsijaid. “Oleme aastatega väga kokku kasvanud.”

“Meilegi on folkloorirühm tähtis, nii laulmine-tantsimine kui niisama koosolemine,” leidsid vanaemad ühel häälel.