Alanud aasta toob kaasa nn tasuta kõrghariduse. Peale läinud aasta mais kinnitatud ülikooliseaduse muudatuste võttis riigikogu jõulude eel vastu õppetoetuste ja -laenude seaduse parandused ning praegu on lõpusirgel lepingute sõlmimine kõrgkoolide ja haridusministri vahel.
Enamus maksab
Sotsiaaldemokraadid, kelle programmiliseks eesmärgiks on tasuta kõrgharidus alati olnud, hääletasid parlamendis seda õnne otsekohe lubava seaduse vastu.
Tegu on õige eesmärgi propagandistliku lörtsimisega. Kardame, et praegusel kujul ei tõuse asjast kasu ei rahalises kitsikuses vaevlevaile kõrgkoolidele ega ka enamikule üliõpilastest: ei neile, kellest üle poole juba praegugi tasuta õpib, veel vähem aga neile, kes oma pere ainelise olukorra tõttu võivad nüüd uutmoodi “tasuta” haridusest hoopis ilma jääda.
Eks aeg ja elu näitab, kuivõrd meie kartused tõeks osutuvad. Praegu on aga oluline, et iga abiturient ja tema pere saaks täpselt aru, mida uus kord neile tähendab, et siis oma eluplaane teha.
Tudengitele, kes juba kõrgkoolis käivad, ei muutu praktiliselt midagi. Kes õpib tasuta, jätkab tasuta õppes, kes maksu eest, see maksab edasi. Ka üleminek tasulisest õppest tasuta õppesse jääb endiseks, nagu võimalus saada õppeedukusepõhist õppetoetust (56 eurot kuus) ja täiendavat kojusõidutoetust (28 eurot kuus), mida jagub ligi 18 protsendile üliõpilastest.
2013. aasta sügisel õppima asuvatel noortel kaob võimalus osta endale üliõpilaskoht raha eest (välja arvatud muidugi erakõrgkoolides), sest kõik sissepääsejad võetakse tasuta õppesse. Selle võrra muutuvad muidugi kitsamaks kõrgkoolide väravad. Viimastel aastatel on igal aastal esimesele kursusele vastu võetud ligi 12 000 noort, neist tasuta kohtadele pisut üle poole.
Ja kuigi riik lubab kõrgkoolidele kompenseerida tasulise õppe lõppemise (2013. aastal kuue miljoni euro ulatuses), on päris kindel, et vastuvõtt väheneb. Haridusministeerium prognoosib seda 1500 koha ulutuses, mina kardan, et tegelikkus on karmim.
Seaduse kohaselt peaks vastuvõtt olema lävendipõhine, kuid erandkorras võib kõrgkool kuulutada välja kindla üliõpilaskohtade arvu ja võtta vastu pingerea alusel. Peale selle muutub erialane struktuur: kui seni oli sotsiaalteadustes, äris ja juuras 82 protsenti ning humanitaarteadustes ja kunstis 47 protsenti kohtadest tasulised, siis võib eeldada, et just „pehmetel“ aladel muutub õppima pääsemine raskemaks.
Erinevalt senisest korrast, kus tasuta kohale saanud noor jäi üldjuhul tasuta õppima, sest semestris oli vaja koguda 75 protsenti vajalikest ainepunktidest, lõpetavad uued reeglid juba esimesel talvel paljudele tasuta õppe illusiooni. Edaspidi tuleb maksta iga ainepunkti eest, mis jääb alla nõutava 30 punkti.
Valitsus peab kehtestama õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad, mille alusel kinnitab konkreetse “punkti hinna” kõrgkooli nõukogu. See ei kehti küll puudega üliõpilase või alla seitsmeaastase lapse vanemate kohta. Kindlasti on see raha väiksem praegusest õppemaksust, nii et võiks justkui rõõmustada õiglasema korra üle. Vahe on selles, et kui praegu maksab vähemus palju, siis tulevikus hakkab maksma enamus, aga vähem.
Tekib suletud ring
Hulluks teeb asja see, et edukaks õppimiseks peab noor inimene sööma ja kusagil elama. Seni võis tasuta õppiv tudeng käia rahulikult osakoormusega tööl ja ots otsaga kokku tulla. Sajaprotsendilise õppekoormuse kõrvalt (praegustest õppuritest suudab seda täita 25 protsenti) aga eriti tööl ei käi.
Vajaduspõhist õppetoetust hakkavad saama ainult 30 ainepunkti kogujad ja need tudengid, kes on pärit perest, kus sissetulek iga liikme kohta on väiksem kui 280 eurot kuus. Vallaline või lapseta üliõpilane arvatakse oma vanemate leibkonda kuni 24 eluaastani.
Selliseid üliõpilasi on ministeeriumi prognoosi järgi esimesele kursusele astujatest umbes 37 protsenti, kellest paraku enam kui pooltel jääb sissetulek pereliikme kohta 141 ja 280 euro vahele. Sel juhul on õppetoetus vaid 75 eurot, mis on isegi väiksem summast, mille annavad kokku praegune põhitoetus ja täiendav toetus. Tõhusamat ehk 220eurost toetust kuus hakkavad saama süvavaesuses (sissetulekuga 0–70 eurot kuus) üliõpilased, keda võib olla ehk tuhande ringis.
Pole vaja olla selgeltnägija mõistmaks, et kodust eemal ei ela sellise sissetulekuga ära. Seega on vaja käia tööl, mis teeks kahtlaseks täiskoormusega õppe ja tooks kaasa nii õppetoetusest ilmajäämise kui õppemaksu. Tekib suletud ring, mis ähvardab jätta enamiku kehvematest oludest pärit noori kõrgharidusest eemale. Peale selle viib iga hinna eest ainepunkti ehk kehva kolmekese taotlemine langusele õppekvaliteedi.
Võrdselt kättesaadav ja kvaliteetne tasuta kõrgharidus on paraku võimalik vaid riikides, kus õppetoetusteks kulub 20–35 protsenti kõrghariduse rahast ja mitte 5–10 protsenti, nagu on meil Eestis. Seepärast ongi sotsiaaldemokraadid tasuta kõrghariduse puhul paremerakondadest parempoolsemad ja kardavad, et 2015. aastal tuleb süsteemi taas muutma asuda.