Isad naudivad lastega koos kasvamist

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjamaades on lapsehoolduspuhkusel isad tavapärasem nähtus kui Eestis, tõdeb Priidu Leok: tema jaoks on väikse Pärjega kodus veedetud aeg kvaliteetaeg.
Põhjamaades on lapsehoolduspuhkusel isad tavapärasem nähtus kui Eestis, tõdeb Priidu Leok: tema jaoks on väikse Pärjega kodus veedetud aeg kvaliteetaeg. Foto: Erakogu

Statistika järgi on kümnepäevane isapuhkus Eesti meeste seas järjest populaarsem: aastal 2008 kasutas seda võimalust 6666 isa, kuid seoses majanduskriisiga peatati isapuhkuse hüvitise maksmine, mis õnneks alates sellest aastast taastati.

Ent Eestis leidub teadlikke isasid, kes valivad jääda väikelapsega lapsehoolduspuhkusele ja hoolitseda beebi või mudilase eest, ning tööle läheb hoopis pereema.

Priidu Leok (38) on kahe lapse, kolmese Vesse ja 1,7aastase Pärje õnnelik isa ning olnud juba aasta tütrekesega lapsehoolduspuhkusel.

Priidu meenutab, et aastate eest viskas ta sel teemal nalja, teadmata, et kunagi läheb asi tõsiseks ja mõte saabki teoks. Nimelt kahe aasta eest, kui Vesse titeeas oli ja emaga kodus, märkas isa Priidu, et töö hakkab üle pea kasvama. “Tundsin, et tahaksin olla oma perega koos nii palju, kui see on võimalik. Aga sagedasti lahkusin hommikul, kui Vesse alles magas, ja jõudsin koju, kui ta juba magas,” meenutab pereisa.

Perekond esikohal

Siis sündis perre Pärje: lastel on kriipsuke alla kahe aasta vahet. Pärje oli kuuekuune, kui emal oli võimalus tööle naasta. Üheskoos leiti, et nüüd oleks perepeal hea lapsehoolduspuhkus välja võtta.

Kuna Priidu abikaasa töökoht asus otse kodumaja kõrval ja Eesti seadused näevad ette, et naisel on õigus kaks korda töö ajast pooleks tunniks koju last rinnaga toitma minna, tehtigi nii, et koduseks jäi pereisa. Teadmiseks: imetamise tõttu kaotatud tööaja kompenseerib tööandjale Eesti riik.

Priidu Leok räägib, et töökaaslased suhtusid tema lapsehoolduspuhkusele jäämisse positiivselt. Tutvusringkonnaski pole see kellegi jaoks olnud imeasi, et mees vahetab selles peres mähkmeid ja söödab last, viib prügi välja ja teeb vajalikud kodused toimetused. Mitte naiste, vaid meeste moodi. Põhjamaades on lapsehoolduspuhkusel isad tavapärasem nähtus kui Eestis.

Hommikud algavadki nii, et kaasad lepivad omavahel kokku kõikide toimingute osas, mida päeva jooksul ette võtta. Vesse on käinud sügisest saati lasteaias, kus talle meeldib olla, aga isale teeb muret, et poiss on nii palju põdema hakanud.

Mida peab pereisa silmas lastega tegelemise all? Ilusa ilmaga tuleb jalutama minna, et laps saaks viibida värskes õhus, siis on tema uni parem. Üheskoos Pärjega käib Priidu Pärnu keskraamatukogus Mürakarude koolis ja Koidula gümnaasiumi basseinis ujumas – sinna võtab ta Vessegi kaasa. Isa on rahul, et kolmeaastane poeg kenasti ujuda oskab. Vesi rahustab ja lõõgastab lapsi.

Terve perega käiakse vahel väljas söömas, reisidel nii Eestis kui kaugemal. Marsruut pannakse kokku laste huvisid silmas pidades. Üheskoos armastatakse uurida muuseumide väljapanekuid, suvel külastati Muumimaad ja talvel Helsingi jõulumaad. Tuleval suvel on perel plaan sõita Rootsi Pipimaale. Priidu ja tema abikaasa naudivad oma pere seltsis olemist, reisitakse põhiliselt oma autoga.

Teadlik valik

Mis puutub laste kasvatamisse, siis ütleb Priidu, et kasvatab nii poissi kui tüdrukut ühtmoodi, mis sest, et nad on erinevad.

“Raamid ja piirid peavad olema. Kui ise neid ei loo, loovad neid lapsed, ja see ei pruugi enam kellelegi sobida,” mõtiskleb Priidu. Laps peab pereisa arvates aru saama, mis lubatud, mis keelatud.

Vanem oskab ju vahet teha, kas temp on tehtud teadmatusest või meelega. Mingil juhul ei tohi üks laps teisele liiga teha.

Multifilme vaatab isa koos lastega. Vahel on vaja lastele toimuvat selgitada. Seetõttu tunneb Priidu ise väga hästi kogu multifilmide repertuaari.

“Tahan, et lapsed peaksid tähtsaks perekonda ja lähisuhteid,” pakub Priidu, kes on hoolimist õppinud vanematelt. Oma tugevuseks nimetab ta veel arenenud õiglustunnet. Sellepärast on tal raske mõista emasid-isasid, kes jätavad lapse hoole ja tähelepanuta.

Muidugi saaks Priidu juba tööle naasta, kuid veel on vara, arvab ta. Pärje võiks kodune olla kolmanda eluaastani.

Priidult on küsitud, kas ta jäi koju raha pärast. See häirib meest. “Me ei teinud seda otsust raha pärast. Suur väärtus on olla koos perega. Olen oma lapsi paremini tundma õppinud. Kiidan seda riigi antud võimalust.”

Priidu jaoks on lastega koos oldud aeg kvaliteetaeg. Isa lapsehoolduspuhkusele jäämine ei pea tema meelest olema mingil juhul pealesunnitud valik. Selleks peab olema soov ja oskused.

“Pole ju mõtet, kui isa vedeleb teleri ees ja joob õlut. Peab ikkagi tahtma last arendada,” leiab Priidu. “Olen vanusega muutunud. Nooremana ma vist ei oleks osanud nii mõelda. Noorematele võivad olla tähtsamad sõbrad ja aeg iseenda jaoks. Minu jaoks on pere esikohal. On suur väärtus oma lastele turvalist ja head lapsepõlve pakkuda,” on selle pereisa põhimõte.

Mõistab kõiki emasid

Priit Suti (42) teine tütar sündis 2010. aasta oktoobris. “Et olen pea kogu elu riigiametis olnud ja ausalt makse maksnud ning laste seltskond on alati enim imponeerinud, otsustasin kasutada meie riigi haruldast võimalust olla lapse kõige õrnemas kasvueas kodune,” jutustab ta.

Sutt ütleb, et esimese tütre sündimise ajal sellist võimalust ei olnud ja teist niisugust võimalust ei pruugi tal enam kunagi tulla.

Esmalt on suur hirm lapsele viga teha. “Püüad igati hoolas ja täpne olla. Kui tavaliselt tööl käimise ajal on sul ikka kas või viis minutit hinge tõmmata, siis selle 1,3 aasta jooksul seda praktiliselt ei olnud,” seletab vanem. Talvisel ajal tekib aga tohutu lisastress, sest lapsega ei saa eriti kuhugi liikuda.

“Endal jääb suhtlemisest vajaka. Seda mehed, kes tööl käivad ja naise laste või lapsega koju jätavad, tavaliselt ei mõista. Tundsin oma nahal. Ma ei ole pea kolm aastat käinud kinos, teatris ega kontserdil, sest kõik vabad hetked olen lapsega koos,” räägib Priit. Õnneks liigub ta muusikuna nädalavahetustel pisut ringi, aga see on töine olemine ja täit lõõgastust ei paku.

Nõukogude ajast on Sutil meeles see, et vanemad olid pidevalt tööl, sest koduseks jääda ei olnud toona võimalik. Tema tohutu tänu kuulub vanavanaemale, kes elas 92aastaseks, ja vanavanatädile, kes elas 99aastaseks ning kes Priitu ja tema kahte venda kasvatasid: poisid ei käinud lasteaiaski.

Vanavanatädi Maria pidanud juba tsaariajal koduõpetaja ametit ja olnud vahepeal väidetavalt isegi tsaar Nikolai II õukonnas postiülema laste koduõpetaja. “Selline Bullerby laste kasvukeskkond kujundas mind just selliseks lastekeskseks ja iseteadvaks, nagu ma olen. Vanematele suur täna, et nad võtsid meid kui inimesi, sest ka nõukogude ajal oli valdav – minu arvates kuritegelik – suhtumine, et laps räägib siis, kui kana pissib,” meenutab Priit.

Ole inimene, kuula last

Priit Sutt tõdeb, et eks ikka imestati tema kojujäämist. Küllap tundus ebatõenäoline, et lapsehoolduspuhkusele jääb aktiivse eluhoiakuga inimene, kes tegeleb saja asjaga ja töötab juhtival ametikohal inimeste keskel.

“Ma tundsin, et tahan seda teha, ja olen otsusega väga ja väga rahul,” lisab ta.

Suti päevad möödusid koos lapsega korrapärases rütmis: ärkamine, hügieenitoimingud, kiire söögitegemine ja söömine. Siis last arendavad mängud ja tegevus ning hea ilmaga jalutuskäik linnas. Priit ütleb, et tema laps on maganud aasta läbi lõunatunnil õues ja tänu sellele olnud ehk väga terve. Suviti tegi isa tütrega lausa kaks korda päevas 10-15kilomeetrise jalutuskäigu ja see oli väga mõnus.

Priit teab, et tööinimesena on pidevalt kiire ja maailma ei nähta enam tervikuna, vaid sellest vaatevinklist, millest võimaldatakse. Lapsega kodus olles ja maailma vaadates näeb kõike palju selgemalt, laiemalt ja elulisemalt. “Usun, et kui poliitikud ja riigiisad oleksid samamoodi vähemalt korra elu jooksul lastega kodused, oleks maailma palju helgem ja inimsõbralikum. Vahelt tundub küll, et meid on juhtima pandud monstrumid ja rahalugemise masinad,” on mees kindel.

Priit lausub, et kuna tal on haruldaselt head lapsed, ei tea ta, mis on kasvatusmured. Ole inimene, kuula last, suhtle temaga ja toimeta tema vajadusi arvestavalt ning usutavasti siis suuri kasvatusprobleeme tulla ei saa. Samas ei tähenda see, et raskused on välistatud. Priit on kindel, et kuni kolmanda eluaastani peab vanem olema pidevalt oma laste kõrval, sest siis kujuneb välja lapse isiksus.

Naised on lapsevanemana kindlasti oma nõudmistes pehmemad ja emotsionaalsemad. Mehed ei põe nii palju pisiasjade pärast ega mõtle nii väga üle. Lapse jonnimise peale lähevad emad kiiremini endast välja ja annavad alla. Isad on rahulikumad ja see pidavat Priidu teada väljenduma mudilastes: kasvatajate sõnade kohaselt on isade kasvatatud lapsed tunduvalt rahulikumad.

Mida andis lapsega kodus oldud aeg? “Tunduvalt laiema maailmanägemise. See suurendas minu empaatiat kogu maailma vastu ja andis kustumatud mälestused lapsega koos kasvamisest,” on Priit veendunud. Lapsed on elu õied, nendega koos areneme meiegi ja muutume paremateks inimesteks. Lapsed on meie ainus tulevik, investeerides neisse oma aega ja vahendeid, muudame maailma paremaks ja elamisväärsemaks. Ent lapse kõrval ei tohi ennast ja oma kaasat unustada. “Nagu minust targemad on öelnud: kui tahad, et su laps oleks õnnelik, armasta oma abikaasat ja tee tema õnnelikuks.”

Priidul on kahju, et paljud lapsed suureks saades Eestist lahkuvad, aga selles on ikka paljuski riik süüdi, arvab ta. Tema hinnangul ei ole Eestil peale vanemapalga end Euroopa arenenud riikidega millegagi positiivselt võrrelda.

Rain Rozgatsjov (37) on sündinud ja kasvanud Pärnus ning elab juba kümnendat aastat Ameerika Ühendriikides. Ta on kolme lapse, Sulevi (8), Ivo (4) ja Kallista (2) isa. Ja olnud kõigi kolmega kodune. Ema oli lapsega kodus kuni lapse aastaseks saamiseni, teise aasta aga isa.

Võrdselt naisega

Millistes tingimustes pere elab? “Elame hästi. Meil on väikese aiaga keskmise suurusega maja. Enamikul edumeelsetel noortel on siinmail oma elamu, nagu ka kodulaen,” selgitab Rain.

USA ei ole Raini ütlust mööda just parim koht laste kasvatamiseks. Lapse ema töökoht on seal garanteeritud kolmeks kuuks pärast lapse sündi ja riik ei toeta vanemaid lapse sünni puhul. See võib küll osariigiti erineda.

Iga lapsega on Rain olnud kodus aasta. “Ei tundunud õigena anda lapsed, kes ei suuda ennast isegi väljendada, kellegi teise hoolde. Olime naisega ühisel meelel, et oleme kodus nii kaua kui võimalik,” arutleb pereisa.

Rain Rozgatsjovile paistab, et Ameerikas on esmane karjäär, seega viiakse paljud lapsed lasteaeda juba imikuna. “Väga veider on näha, kui imik pannakse lasteaeda kartusest kaotada töökoht. Lastega kodus oleku aeg sõltub perekonnast,” räägib ta.

Rain leidis veel, et turvanõuded Ameerika õppeasutustes ulatuvad normaalsest kuni absurdini: kuna USAs on enim tulirelvi maailmas, tekitab see palju pahandusi ja on koole, kuhu sisenetakse läbi metallidetektori. “Mõeldes tagasi oma lapsepõlvele, sai ju esimesest klassist alates kasutatud ühissõidukit. Siin on see võimatu,” mõtiskleb ta.

Rain arvab, et tema pere on Ameerika mõistes keskmise suurusega. Latti hoiavad kõrgel ladinaameeriklased ja seitsme lapsega pered pole mingi haruldus.

“Tunnen, et olen hästi hakkama saanud. Olen sisse elanud ja palju sõpru leidnud. Kõige raskem oli siis, kui keelt korralikult ei rääkinud. Hiljem laabusid asjad iseenesest,” meenutab ta.

Olla abikaasa ja isa on Raini jaoks suur asi. “Üritan praegu, kui lapsed väikesed, nii palju aega kui võimalik neile pühendada. Käime tihti mägedes matkamas või sõidame rattaga. Ei usu, et Eesti meestel ja naistel ameeriklastelt õppida oleks, kuidas elus toime tulla. Arvan, et eestlased saavad väga kenasti hakkama,” lõpetab ta jutu.

Isapuhkus

* Isapuhkust on õigus saada alates 2002. aastast. Kuni 1. jaanuarini 2008 nimetati isapuhkust isa täiendavaks lapsepuhkuseks, mida isal oli õigus saada kuni 14 kalendripäeva. 1. jaanuarini 2008 oli isapuhkuse hüvitise päevamäär 66 krooni ehk 4.25 eurot.

* Alates 1. jaanuarist 2008 hüvitati isapuhkust isa keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem, kui oli kolmekordne Eesti keskmine üle-eelmises kvartalis. Isapuhkust oli õigus saada kuni kümme tööpäeva.

* Isapuhkust said isad võtta perioodil, mis vahetult eelnes ja järgnes lapse sünnile. Isal oli õigus saada kokku kümme tööpäeva isapuhkust, mida võis võtta osade kaupa. Seejuures pidid kõik puhkuse osad jääma neljakuulisesse perioodi, mis algas kaks kuud enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva ja kestis kaks kuud pärast lapse sündi.

 * Alates 1. jaanuarist 2009 kuni 1. jaanuarini 2013 peatati isapuhkuse eest hüvitise maksmine seoses majanduskriisist tingitud majandusliku olukorra halvenemisega.

* Alates 1. jaanuarist 2013 taastati isapuhkuse eest hüvitise maksmine. Isal on õigus saada kokku kümme tööpäeva isapuhkust kahe kuu jooksul enne ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi, mis hüvitatakse isa keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem, kui on kolmekordne Eesti keskmine üle-eelmises kvartalis.

* Sellest aastast tõusis lapsepuhkuse tasu. Töölepingu seaduse järgi on emal või isal igal kalendriaastal õigus saada lapsepuhkust kolm tööpäeva, kui tal on üks või kaks alla 14aastast last, ja kuus tööpäeva, kui tal on vähemalt kolm alla 14aastast last või vähemalt üks alla kolmeaastane laps.

* Alates sellest aastast on lapsepuhkuse tasu senise 4.25 euro asemel koosmõjus töötasu alammäära tõusuga 15.18 eurot päevas. Töötasu alammäär tõusis ja sellest aastast on see 320 eurot.

Allikas: sotsiaalministeerium

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles