Pärnu linnagaleriis Aida 4 on 9. maini avatud rootsi kunstniku Kerstin Hedströmi näitus.
Rootslanna tõi linnagaleriisse unistuste salapaiga
24. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hedström on vabakutseline kunstnik Rootsi põhjaosast Luleå linnast. Soov oma kunsti Pärnus näidata tekkis tal mõni aasta tagasi siin puhates ja linnaruumist kunsti otsides. Naine avastas, et Aida tänava galeriis on tema õhulistele töödele ideaalselt sobiv ruum ja valgus.
Hedströmi kunsti võiks nimetada objektideks või skulptuurideks, mitu neist kaunistab avalikke kohti (raamatukogud, pargid, koolid). Tema lemmikud on taaskasutatavad materjalid, Pärnu näituse elegantsed installatsioonid koosnevad näiteks prilliklaasidest, CDdest ning sulgedest.
“Kasutan kõike, mis tundub mulle huvitav,” rääkis Hedström oma tööpõhimõtetest. “Taaskasutatavad asjad või materjalid ei pea olema iseenesest ilusad, sest minule on kõik niikuinii ilus. Tähtis on, et materjalil oleks mulle isiklik tähendus, oma lugu, mida rääkida, et see sümboliseeriks minu tundeid ja emotsioone.”
Galeriisaali laest alla rippuv õhuliste luigesulgedega täidetud pesa või anum on Hedströmi sõnutsi unistuste salapaik. “Sõnal “luik” on rootsi keeles poeetiline tähenduski: see on katteta või kaitseta asi ning samal ajal miski, mis veel pole juhtunud, aga on suur soov, et see juhtuks,” seletas kunstnik. “Nii on luigesulgede sees salapaik habrastele unistustele, seal on nad kaitstud ja saavad oodata, kuni nad ühel päeval ehk täide lähevad.”
Teine installatsioon koosneb sadadest omavahel ühendatud prilliklaasidest. Ühes prillkardinatest on kasutatud pluss- ja teises miinusklaase, sõltuvalt sellest paistab maailm vaatajale kas kaugemalt või lähemalt. Prillid sümboliseerivad Hedströmi jutu järgi seda, et isegi kaaslasele väga lähedal seistes ei saa lõpuni teada, mis peitub sõbra silmades ja hinges, sest igaüks saab maailma vaadata vaid enda silmadega.
Klaase, mis pärinevad taaskasutusse saadetud prillidelt või optikakaupluste jääkidest, on kunstnik oma töödes kasutanud varemgi. Tema unistus on teha selles tehnikas midagi tõeliselt suurt, näiteks 20meetrine teos mõnda kirikusse.
Veel on näitusel kettakujuline teos CDde ja vinüülplaatide killukestest, mis on inspireeritud arvuteis varem liivakella asemel kasutatud kujundist. “See on ootamise sümbol. Mulle meeldib mõelda, et kõik need plaadikillud sisaldavad samuti mingit lugu: sõnu, muusikat või pilte,” ütles Hedström.