Kommentaar: Obama poolaeg poole Ameerikaga

Michelle ja Barack Obama tantsimas ülemjuhataja ballil Washingtonis. Foto: Reuters

Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama teise ametisseastumise tseremooniat jälgides polnud raske märgata vastasleeri puudumist. Ekspresidentidest olid kohal Jimmy Carter ja Bill Clinton, mõlemad demokraadid (vastavalt 1977–1981 ja 1993–2001), kuid ei kumbagi vabariiklast – isa ja poeg Bushi (1989–1993, 2001–2009). Esimest ei lubanud terviserike liikuma, teine läks ametlikult isa lohutama, ent kui lisada neile teised tseremoonialt puudunud vabariiklased, eeskätt kongresmenid, on jutte ameeriklaste lõhestatusest raske tõrjuda. Samal ajal – kas ikka on, kui Obama valiti tagasi üsna kindla ülekaaluga. Ehkki 2010. aasta vahevalimised kaotasid demokraadid selgelt ja USA kongressis on kindel vabariiklaste ülekaal.

Kui nüüd opereerida suurte kategooriatega, siis on Ameerika vaesem elanikkond ja keskklass – kelle huvidest Obama kõige rohkem räägib – leppinud tõigaga, et võimul on mustanahaline, ja on tema poliitikaga üldiselt rahul. Rikas Ameerika ja traditsiooniline võimueliit töötasid pea kõik neli aastat ”säärase“ ehk mustanahalise presidendi vastu, lubades tal alles ametiaja lõpus edu saavutada, kui pidada silmas tervishoiureformi. Ent kalendriaasta lõpul näitas kongress taas hambaid ja riigi kurikuulsasse finantskuristikku saatmisest loobuti alles 25. tunnil – detail, mis annab hea pildi USA poliitika tippude tasemest: mitteaktsepteeritud presidendile koha kättenäitamiseks ollakse valmis ohverdama isegi majandus – elik vaatame, mis juhtub! Selle mänguga võrreldes on vabariiklaste Obama tseremooniale ilmumata jäämine üsna süütu ettevõtmine.

Olen korduvalt kirjutanud, et Obama poliitika traagika on selles, et tal tuli ja tuleb praegugi lahendada eelkäija Bush noorema kokku keeratut. Uuesti suurelt jätkates: Bill Clintoni päevil (1993–2001) läksid ameeriklaste relvad käiku vaid Balkanil (sõda Kosovos), muus andis maailmale ilmet Vene vägede lahkumine ja sõjabaaside likvideerimine Saksamaalt ja Ida-Euroopast (k.a Balti riigid). Alanu jätkudes pisut hiljem Kuubalt ja Vietnamistki (2001–2002).

Venemaal vahepeal võimule saanud Vladimir Putin pani aga seisma Boriss Jeltsini lubaduse tuua väed ära Moldovast ja Gruusiast (plaanitud lahkumine 2001–2002).

George W. Bushi ajal (2001–2009) läks käiku vastupidine protsess ehk uute sõjabaaside rajamine mujale. USA ees, Prantsusmaa järel. Isegi Venemaa territooriumile, kui pidada silmas USA-le renditud baasi Uljanovskis. Rääkimata sõdadest Afganistanis, Iraagis, Liibüas, Süürias, Malis ja relvastuse supermüükidest.

Tuleb pidada seaduspäraseks sedagi, et olles vallandanud sõjad välismaal, ei saanud Bushi administratsioon olla vastu relvade kasutamisele USA enda pinnal. Bill Clintoni valitsus kehtestas 1993. aastal piirangud ründerelvade müügiks tavakodanikele, vältimaks süütuid ohvreid. Paraku vaid kümneks aastaks ehk siis Bush pidanuks seda otsust pikendama, kuid eks ole – välispoliitika mõjutab sisepoliitikat ja vastupidi! Nüüd siis pärast järjekordset suurt koolijütside tapmist on Obamal võimalus demokraatide relvavastast poliitikat jätkata. Mõistagi osutavad kaheksa aastat kosunud relvaärikad plaanile tohutut vastuseisu, sest vabariiklased on ju nende poolel.

Just samasuguse, omakasule tugineva eksliku poliitika kaitsmise ohvriks läksid Obama mitu välispoliitilist algatust. Esimesena katse likvideerida Guantanamo vangla Kuubal asuvas merebaasis, mille vangide üleviimine USA vanglatesse oleks muuhulgas saatnud ikkagi positiivse signaali kõikvõimalikele terroristidele. Paraku lükkasid USA osariigid mustanahalise presidendi pakkumised tagasi ja Guantanamo tegutseb edasi.

Obama Lähis-Ida rahukava läbikukutaja oli Iisraeli valitsus, kes kasutas USA asepresidendi Joe Bideni Iisraelis viibimist selleks, et kuulutada välja uue asunduse rajamine ehk teisisõnu andis mõista, et nad teevad, mida tahavad. Sest neil on USA Kongressi enamuse toetus.

Palestiina riigi loomise suhtes tuli Obamal kapituleeruda, sest Iisraeli lobi kongressis küündis 407 hääleni 435st. Samal seltskonnal jagus siiski oidu toetada Obama otsuseid lõpetada sõdimine Iraagis ja nüüd Afganistaniski. Tegelikult kuulsusetult, sest 2001. aastal kukutatud taliibid pääsevad võimule tagasi.

Ent järeldused on tehtud ja Kapitooliumi teine pool nendega esialgu nõus – kõik näevad, kuidas USA praegu ei saada oma vägesid Malisse, ehkki toetab prantslasi luureandmete ja transpordilennukitega.