Elu on selline, nagu me ise loome

Heli Kudu kolm last on lõpetanud Rosmal kooli - see andis koolirõõmu, usalduse täiskasvanute vastu, suhtlemisjulguse, usub ema. Foto: Urmas Luik

Alates sügisest kestavad Pärnus lapsevanematele mõeldud koolitused, kus oma teadmisi on loengutel jaganud Põlvamaal Rosmal tegutseva Waldorfi lasteaia õpetaja Heli Kudu.

Loenguid korraldab Pärnus tegutsev Herbert Hahni selts, mis on nime saanud Pärnus sündinud ja kasvanud Waldorfi pedagoogi Herbert Hahni (1890–1970) järgi. Mittetulundusühingusse on koondunud Waldorfi pedagoogikast huvituvad lapsevanemad eesmärgiga luua Pärnusse vastav kool ja lastehoid.

Praegu töötavad Eestis Waldorfi koolid ja lasteaiad Tallinnas, Tartus, Viljandis, Rakveres, Keilas, Arukülas ja Põlvamaal Rosmal.

Harivad kasvatusteemalised loengud jätkuvad ja esinema on kavas kutsuda teisigi pedagooge-praktikuid ja asjatundjaid. Kudu puhul on tegu ühe kompetentsema inimesega Waldorfi pedagoogika alal Eestis ja tema loengud ei ole mõeldud ainult väikelaste vanematele, vaid sealt saavad mõtteainet igas eas inimesed.

Millal tekkis Põlvamaale Johannese kool ja lasteaed Rosmal?

Kool sündis 1989. ja lasteaed 1992. aastal. Alates 2005. aastast tegutsetakse käsikäes kooliga, kandes ühist nime Johannese kool ja lasteaed Rosmal.

Millal ja kuidas liitusite teie selle ettevõtmisega? Kuidas sai teist koolitaja?

Mu vanem poeg läks Waldorfi kooli 1992. aastal ja siis kolisime perega Rosmale. Sellest ajast olen seotud kooliga. Sügisel 1992 avasime Põlva valla lasteaia juures Waldorfi rühma, seal töötasin kuni 2000. aastani. Siis olin Johannese koolis Rosmal klassiõpetaja ja 2005. aastast jälle tagasi lasteaias.

Pedagoogikat olen kogu selle aja õppinud töö kõrvalt loengutel ja kursustel nii Eestis kui välismaal. Praegu töötan lastega kolm päeva nädalas ja teen Eestis koolitusi nädalalõpus Viimsis, Pärnus, Viljandis ja Türil, samuti Tartu Waldorfpedagoogika seminaris.

Kuidas kool ja lasteaed arenesid, ilmselt ei tulnud see kõik valutult?

Areng toimus ikka läbi entusiasmi, õppetundide ja raskuste. Alustati ju nn Vene ajal. Praegu on põhieesmärgiks Waldorfi pedagoogika seadustamine: midagi on juba tehtud, õppekava on seadusega koolis lubatud, aga veel on palju teha. Kõikidel koolidel ja lasteaedadel on riiklikult tunnustatud tegevuslitsentsid. Lasteaedade eesmärk on ühetaoline rahastus omavalitsustelt.

Praegu on laste arv Waldorfi koolides tõusuteel, kõigil koolidel ja lasteaedadel on ruumipuudus. Suurema laste arvu korral oleks majanduslikud mured väiksemad. Ühiskonnas on järjest enam küsimusi, rahulolematust pedagoogika ja koolisüsteemiga. Siis otsitaksegi alternatiive, kus lastel jääb alles koolirõõm ja lapsevanem saab olla osaline lapse koolielus.

Kas Steineri pedagoogika ja Waldorfi pedagoogika on üks ja seesama? Kui pikad on üldse Waldorfi pedagoogika ja koolide traditsioonid maailmas ja kas sel liikumisel on eri suundi?

Steineri pedagoogika ja Waldorfi pedagoogika on üks, lihtsalt üks tuleneb pedagoogika – mis toetub antroposoofilise inimõpetuse põhimõtetele – looja Rudolf Steineri nimest ja teine esimesest selle pedagoogika põhimõtetel 1919. aastal loodud Stuttgardi Vaba Waldorfi kooli nimest. 2011. aasta seisuga on maailma 65 riigis üle 1000 kooli ja 2000 koolieelset haridusasutust.

Iga kool on oma piirkonna ja rahvuse nägu. Lapse arenguseadused on samad nii Aafrikas kui Eestis, sellele toetub õppekava nii koolis kui lasteaias.

Kirjeldage, mis võiksid olla Waldorfi lasteaia märksõnad.

Rõõm, tegutsemislust, turvatunne, hingesoojus ja positiivsed lahendused kõigile olukordadele – ainult selliselt kujundatud miljöös saab laps igakülgselt areneda. Kasvataja hoiab ja loob kodusoojuse rühmas. Loovust, fantaasiat, mõtlemist ja tõetunnet arendavad õigesti kujundatud ruum, looduslikest materjalidest mänguasjad ja vahendid.

Mängutoas on pimedad sopid ja kitsad kohad, rõdu lae all, kuhu köisredeliga ronida, vahvad kiiged, palju ehitusmaterjali, rõõmsad värvilised kangad onnide tegemiseks. Rätinukk ja ebakorrapärased ehitusklotsid panevad aju tööle ja ergutavad tugevalt kujutlusvõimet. Mitmesugused looduslikud materjalid kirjeldavad maailma mitmekesisust. Ühismängud on laste tõeline elu ja täiskasvanuks kasvamine. Ühiselt kasvatajaga valmivad mänguasjad, pestakse pesu, triigitakse, õmmeldakse, koristatakse, küpsetatakse, riisutakse, kaevatakse – kõik koos nagu perekond ikka. Tegu õpetab, mitte sõna.

Kas teil õpivad ainult Põlvamaa lapsed või tullakse kaugemaltki ja valitakse mitte ainult kool, vaid elustiil?

Meie kool on piirkonnaülene kool. Koolis käib lapsi 11 omavalitsusest. Kõige kaugemal elaval perel on igapäevane koolitee 45 kilomeetrit. Kuna Waldorfi koole on Eestis vähe, siis meie kooli pärast kolib igal aastal mõni pere kas Tartumaalt või Tallinnast Põlvamaale elama. Tegemist on ettevõtlike inimestega, kes toovad endaga kaasa oma ettevõtted ja ettevõtmised. Ja paljud jätavad Põlvamaalt suurlinna kolimata, sest on avastanud meie kooli ja käivad ise pigem kaugemale tööle, näiteks Tartu ülikooli, et lapsed saaksid kodule lähemal koolis käia.

Sageli on meie vanemate mõtteviis roheline – hoiame ennast, keskkonda, kujundame elutervet õhkkonda oma peres, koolis ja lasteaias, lööme ise kaasa kohalikus elus, osaleme seltsi tegevuses. See on kodanikualgatus – elu on selline, nagu me ise loome.

Sarnaste vaadetega inimesed moodustavad igal pool sõpruskondi, nii ka meil. Põhiliseks ühisosaks on ikkagi otsus valida lastele Waldorfi haridusasutus.

Mille poolest on eelkooliealine laps eriline?

Eelkooliealisele lapsele peab jääma alles lapsepõlv, kus ta omast vabast initsiatiivist ehk oma arengutasemele vastavalt uurib maailma ja võtab kontakti inimestega, lastega. Lastele peab jääma vaba rõõmsat aega mängimiseks, mis toetab ja arendab lapsi kõige paremini.

 Lastel on tohutult elujõudu, mis innustab neid uusi võimeid ise oma tahtega välja arendama. Laps õpib matkimise kaudu, seepärast ta vajab matkimisväärseid täiskasvanuid enda ümber ja matkimisväärset käitumist, tegevusi, kõike.

Laps õpib eelkoolieas kaudsel viisil läbi ümbruse ja teiste inimeste. Nii harjutatakse peenmotoorikat mitte spetsiaalsete harjutustega, millel pole seost elusituatsiooniga, vaid konkreetsete tegevustega: näiteks moosiks õunu tükeldades, koristustöödel, õmmeldes, joonistades või sõrmemänge mängides.

Alles koolieas avalduvad võimed otseseks õppimiseks, kus laps viiakse konkreetsesse õppimissituatsiooni, nagu lugemine, kirjutamine, arvutamine.

Miks on Waldorfi lasteaedades eri vanuses laste rühmad?

Koos mängides täiendavad eri vanuses lapsed omavahel üksteist parimal viisil. Vanemad lapsed on initsiaatoriteks, hoolitsejateks ja võtavad osaliselt üle vastutuse. Nooremad joonduvad nende järgi ja on headeks mängupartneriteks, kes aitavad ideid ellu viia.

Lapsed õpivad matkides ja nooremad lapsed omandavad vanemate laste oskused neid lihtsalt igapäevaelus jäljendades. Kuna suurpered on meil haruldus, siis liitrühm on kui üks suur perekond, mis toetab loomulikul viisil lapse arengut.

Kuidas me lastevanematena teame, mida meie laps tõeliselt vajab? Keda või mida peaks usaldama?

Tänapäeva infomaailmas ja õpetuste hulgas ongi raske orienteeruda. Ma arvan, et tuleb tutvuda eri teooriatega ja otsida seda, mis on südamelähedane ja tundub tõene.

Praeguses elus me ei toetu enam traditsioonidele pimesi, vaid meid on üles kutsutud looma oma elus ise teadlikult põhimõtted, millele oma isikliku pereelu üles ehitame. Tänapäeval pole sugugi lihtne olla lapsevanem.

Kuidas mõjutab lapsepõlves toimunu meid suurte inimestena?

Näen oma laste ja meie lasteaia ning kooli vilistlaste pealt, et pedagoogika, mis väärtustab inimeses endas peituvat arengupotentsiaali, väärtustab iga inimest sellisena, nagu ta on, toetab teda arengus, saadab ellu inimesed, kes tõesti usaldavad ennast ja elu ning on valmis ise oma elu looma.

Nad on sotsiaalselt väga võimekad ja neile meeldib oma eesmärkide nimel pingutada. Lasteaiast tulevad julged ja avatud lapsed, kes usaldavad täiskasvanuid ja on õpihimulised ja aktiivsed.

Kui vaadata kodulehel meie kooli vilistlaste seas tehtud uuringut, ilmneb, et vilistlased on rahul kooli ja õpetusega, enamik neist õpib kõrgkoolides.

Millised on meie ühiskonna suurimad murekohad Waldorfi pedagoogikast lähtudes?

Lasteaiasüsteemis näen ma, et lastel on liiga palju kooliõpetust, selle asemel et lasta neil rohkem vabalt mängida. Palju on konkurentsi koostöö asemel. See teeb elu liiga pingeliseks.

Lapsed on liiga palju haiged ja on tõsiasi, et me oleme sellega leppinud. Me ei näe, et vale päevakorraldus teebki nad haigustele vastuvõtlikuks. Me oleme sellega liialt harjunud. Koolis on palju stressi ja rõõmupuudust, liiga palju väljalangejaid – me tekitame praaki, mis läheb riigile tulevikus palju maksma.

Kool on liiga intellektuaalne, poistel oma praktilise meele ja jõulisusega pole kuigi palju hingamisruumi. Seda saaks kõike muuta.

Meil on rõõmu ja kergust igas elu valdkonnas vähe, kuigi just seda – üksteise mõistmist ja arvestamist – me kõige rohkem taga igatseme.

Lapsed on ühiskonna alus ja neile võiks olla suunatud tähelepanugi. Peaksime küsima, kuidas saavutada, et lapsed oleksid täiskasvanutena vastutusvõimelised, koostöövõimelised, loovad ja tegutsevad, et üheskoos riigina eksiteerida. Ja veel õnnelik olla tingimustes, mida me kõik ise koos loome.

Milline võiks olla riigi, sealhulgas Pärnu linna suhtumine ja tugi eraalgatustesse?

Oleks suurepärane, kui linn toetaks Waldorfi koole ja lasteaedu samadel alustel kui linna/valla enda omasid. Lapsed on ju meie Eesti lapsed, lihtsalt jagunenud elukoha järgi.

Kodanikualgatusest räägitakse, aga kui see saab elus päriselt teoks vanemate näol, kes loovad omanäolise kooli ja lasteaia, siis näeme tegelikku suhtumist.

Kahjuks on meie riigis vastupidiseidki näiteid, kus koolid ja lasteaiad peavad kõvasti võitlema oma olemasolu eest. Loodetavasti on Pärnus sõnad ja teod vastavuses nagu paljudes omavalitsustes Eestis, näiteks Põlva vallas.