Eesti, Läti ja Leedu põllumehed on viimasel ajal põhjustanud Euroopa Liidule palju piinlikkust oma nõudmistega ühtlustada põllumajanduse otsetoetused ja luua võrdsed konkurentsitingimused. Põllumehed hõõruvad järjekindlalt eurobürokraatidele nina alla, et ELis kehtivad topeltstandardid ja lokkab võltsmoraal. Solidaarsust jääb iga päevaga vähemaks.
EL ei tule kuidagi toime oma liikmete võrdse kohtlemise tagamisega. Brüssel peab rohkem pingutama. Ei oska öelda, kas ja kui palju ületas Balti põllumeeste tulekett Euroopa telekanalites uudise künnise, aga märkamata ei saanud see jääda.
Euroopa Komisjon on täbaras seisus. Üsna selge on vajadus kärpida järgmise perioodi eelarvet, vähendada kulutusi. Sellises olukorras ei saa jääda puutumata eraldised põllumajandusele, mis niigi neelavad tubli osa eelarverahast. Kuidas siis Balti põllumeestele vastu tulla?
Üks võimalus oleks vähendada otsetoetusi ELi vanadele liikmetele, kel kliimatingimused põllunduseks oluliselt soodsamad. Seda kisa, mis siis tõuseks!
Põhimõtteliselt võib Brüssel minna jõupoliitika teed ja esitada baltlastele ultimaatumi: kas nõustute juba pakutuga või ei saa midagi. Rahulolematust oleks palju, aga eesmärk pühendab abinõu.
Äripäev kirjutas oma juhtkirjas, et pikaajalises perspektiivis peaksid põllumajandustoetused üldse kaduma. Majanduslehe soovitusel võiksid Eesti põllumehed propageerida turumajandusele üleminekut.
Võib-olla tõesti oleksid sel juhul Balti riikide tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud põllumehed konkurentsivõimelisemad neist farmeritest, keda aastaid subsiidiumidega on poputatud. Kuid see saaks olla pikemaajaline siht. Ebaselgeks jääb, kuidas seni hakkama saada, sest põllumehe elu on kõike muud kui kerge.