Elupõlisel ketrajal täitus sajas aastaring

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile austas Anna Piiki sajandal sünnipäeval Kilingi-Nõmme tervise- ja hoolduskeskus ja Pärnu linnavalitsus ning lauluga rõõmustasid Krõlli laululapsed.
Eile austas Anna Piiki sajandal sünnipäeval Kilingi-Nõmme tervise- ja hoolduskeskus ja Pärnu linnavalitsus ning lauluga rõõmustasid Krõlli laululapsed. Foto: Ants Liigus

Eilne päev algas Kilingi-Nõmme tervise- ja hoolduskeskuses tavalisest pidulikumalt. Ühel asukaist, pärnulanna Anna Piigil täitus sajas aastaring.

Ülakorruse saali kogunesid hoolealused, kelle tervis seda lubas. Anna sõidutati aukohale ratastoolis, otse seinale kinnitatud pärja alla. Väiksed särasilmad kohalikust lasteaiast Krõll, kelle sädin ja olek vanureid elevaks tegi, varjusid esialgu kasvatajatega koridori, oodates oma etteastet.

Keskuse arst-juhataja Kristi Sutt pöördus juubilari poole tunnustussõnadega: „Anna käib iga päev hoolega võimlemistoas, treenib oma käsi ergomeetrit vändates. Ja kui siis talle öelda – kas ehk aitab? –, tuleb vastus: „Oo jah, olengi väsinud!“ Anna on tubli ja püüab enesega toime tulla. Tulebki.“

Juhataja luges ette värsiread, mis Anna raami pandud portree all kirjas. Et juubilaril kuulmine kehv, kordas ta mõned laused üle.

Naise rohkem ühte punkti keskendunud silmavaade reetis, et nägemisega pole lood samuti kõige paremad. Oma fotot silmitses Anna väga hoolikalt, surus selle lõpuks vastu rinda. Seejärel kuulis ta muusikat ja keeras pead. Saalirahva ette rivistusid Lepatriinu rühma lapsed, kes soovisid humoorika lauluga õnne Anna varvastele, põlvedele, kõhule ja isegi kulmukarvadele. Kohe tulid otsa teisedki laulud.

Kui lauldi „Till-till-till, kirilill …“, paistis, kuidas Anna parem käsi paremal põlvel takti kaasa lõi ja suunurgad õrnalt õnnelikud olid. Polkatantsu ajal liigutas ta jalgugi, mis ratastoolis maast pisut kõrgemal.

Kui üks tragi viisiveeretajast poiss Anna juurde jooksis, kallistas teda ja ulatas rühma õnnitluskaardi, kahises saalis: „Oh sa aeg!“

Anna andis poisile põsemusi, muidu nii rahulik ja liikumatu nägu äkki elav ja tundlik. Ja kui Pärnu abilinnapea Jane Mets lillekimbu ja kommikarbiga teda austama tuli, oli Anna korraga avali. Ta kurtis Metsale oma suurimat muret: „Oleme õega kahekesi veel, ta elab Tallinnas, on juba 90. Nii kurb on, kui oled nii üksi.“

Anna hooldekodusse sattumise üheks põhjuseks võib pidada seda, et ta elas tagastatavas majas. Omanik tahtis seda kätte ja kui Anna vanuigi haigestus ning Pärnu haiglasse sattus, ajas omanik asja nii, et Anna saaks koha hooldekodus. Nõnda sattuski ta Kilingi-Nõmme ja on siinsel kostil alates 2006. aastast.

Elukutselt ketraja ja sünnilt venelanna, alustas ta tööd Narva Kreenholmis, jätkas Pärnu linakombinaadis.

Annal oli poeg, kes jäi pärast sõjaväge Venemaale ja on teadmata kadunud, ning kui elukaaslane kõrvalt kadus, hakkas üksindus piinama. Tal elab Pärnus ka vennapoeg, kes vahetevahel vaatamas käib.

Õde ja teised sugulased jõudsid Anna juubelile pärastlõunal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles