Allikukivi kalevi- ja kammvillavabriku direktori Zoeppfeli elamu allkorruse koridori pidi läheneb sammumüdin, keldri kivitrepp summutab tulijate jalaaste ja siis paiskub uks valla: viienda klassi viis poissi on tööõpetuse tundi jõudnud.
Õpetaja Tõnisson jätab tunnis ruumi Tootsidelegi
2. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende õpetaja Raivo Tõnisson vaatab töötandri üle, kuni just õuekehalisest pääsenud punapõsed ennast paar numbrit suurematesse tumedatesse töökitlitesse mahutavad ja siis nohinal eelmises tunnis pooleli jäänud puutöö juurde sätivad.
Üks hakkab liivapaberiga lihvima vineerist mänguautot, teine võtab ette puust seinakella sihverplaadi, mille numbritega nupud välja käivad. “See on väiksemale vennale, et ta kella tundma õpiks,” seletab meister töö kohalt.
Üle 150 aasta tagasi ehitatud maja keldriakende taga paistab päike ja selle valguses näeb tükikest kruusateed ning looduskaitsealuse pargi puude tüvesid.
Direktori peiling
“Õpilased on väga individuaalsed, mõni on sellesama ajaga jõudnud teha pool tööd, kui teisel on juba kaks tööd, siis on temale vaja otsida lisatööd,” räägib õpetaja ja näitab, kuidas liivapaberit on parem käes hoida.
Augustis võib Raivo Tõnisson pidada Tihemetsa põhikoolis 20 aasta tööjuubelit. Kauaaegse poiste tööõpetuse õpetajana teab ta, et mõne õpilase käelised anded on siin töökojas välja löönud alles kaheksandas või üheksandas klassis.
“Püsivust peab olema, väga aktiivsel, sangviiniku tüüpi poisil ei ole esialgu lihtne: kõike tahaks teha teistest kiiremini ja rutem, aga siis kannatab kvaliteet,” räägib Tõnisson, kes ameti valis enda tööõpetuse õpetaja eeskujul.
Kilingi-Nõmme gümnaasiumis andis talle viiendas klassis tööõpetuse tunde Prits Karbus ja temast haakiski huvi ala vastu ennast õpilasega nii tugevalt, et tee viis maalt pealinna, omandama toonases pedagoogilises instituudis alguses tööõpetust, siis töö- ja tehnoloogiaõpetust.
Aga siis vajas sadakonna õpilasega Tihemetsa põhikool tööõpetuse õpetajat. Tollane direktor Priit Anton oli välja peilinud, et üks niisama hästi kui kodukandi noor mees õpib vajalikku eriala, ja käed said löödud. Sestpeale jagas Tõnisson õpingute aega päristöö - koolitundide andmisega.
Paarkümmend aastat hiljem mainib kooli direktor Aita Matson, et õpetaja Tõnisson on nõudlik ja järjekindel, pöörab suurt tähelepanu enesetäiendamisele, on aldis uuendustele.
“Õpetajatööks on tarvis annet nagu muusiku- või kunstnikutööks ja Raivo Tõnissonil on see anne olemas,” kinnitab direktor Matson. Ja veel märgib ta, et kolleegina on õpetaja Tõnisson äärmiselt abivalmis ja vastutulelik ning kooli õpetajate “konsultatsioonipunkt” isiklikes ehitusalastes küsimustes.
Käisi preemia
Tänavu 9. jaanuaril seisis õpetaja Tõnisson, tume ülikond seljas, Tartus kooliuuendaja Johannes Käisi seltsi aastakonverentsil osalejate ees ja võttis vastu preemia, millele kandideeris kaheksa inimest. Seltsi esindaja tänas Tihemetsa põhikooli Käisi pedagoogilise pärandi ja pedagoogide kooliuuendusliku tegevuse tähtsustamise eest ning surus Pärnumaal esimese premeeritu kätt.
“Preemia saamine oli mulle üllatav: direktor oli taotluse esitamist salajas pidanud, kuni sain teada, et see on mulle määratud,” kostab Raivo Tõnisson endale pööratud avalikust tähelepanust veel veidi häirituna.
“See annab ju õpetajatööst kõige otsesema tagasiside ja näitab, et õpetaja teeb ilmselt õigeid asju,” möönab ta pisukese pinnimise järel, kas maa soolale on vaja suuremat tunnustamist.
Aga õpilased on need, kes tulemuste kaudu õpetajast räägivad. Ridamisi edurivi kohti maakondlikel töö- ja tehnoloogiakonkurssidel, sekka üleriigilisigi, ridamisi tunnustusi maakondlikelt poiste tööõpetuse konkursinäitustelt. Krooniks siinkohal on õpetaja Tõnissoni käe all tärganud huvi puutöö vastu, mis läinud sügisel viis Pärnumaa kutsehariduskeskuse õpilase Jarmo Oksa esindama Eestit rahvusvahelistele noorte tislerite võistlustele Hollandisse.
“Kooli on jäänud väga vähe poisse, tavaõppetööga näitusetöid ei tule, neisse tuleb panna rohkem aega,” räägib õpetaja ja viitab ühele tunnis olijatest. “Tal auto juba valmis, aga näitusetöö jaoks tuleks rohkem lihvida …”
Klass oma kätega
Ringitegemist vajas Raivo Tõnissoni kooliõpetajaks tulles tööõpetuse klasski, mis ruumijaotuse järgi oli toodud esimeselt korruselt kasutamata keldriossa juba enne tema koolitulekut. Keldrisse, kus oli nõukogude ajal kohustuslik tsiviilkaitsevarjend, aknad kinni müüritud ja seinaorvades kapid. Sellel töökojal ei olnud väljapääsu õue, aknaid ega ventilatsiooni.
Heast mõttest muuta ruumid õpilassõbralikuks ei piisanud, vaja oli üsna palju raha, et tuua valgus klassi ja saada tolm välja.
Hasartmängumaksu nõukogule jaatas projekt tööõpetuse ruumidesse tolmuimuri hankimise-paigaldamise ja aknaavade sisseraiumine kohta. Sajandivahetusel jõudis töö ühele poole, aga ju oli majaperemees Zoeppfeli vaim häiritud, sest akende alla rajatud teelt valgunud vihmavesi uputas põranda pappkastidesse pandud parimate õpilastöödega prügimäekõlblikuks.
“Vihmavee ärajuhtimiseks tehti maja taha drenaaþ, saime sellest veest lahti ja siis, eelmisel aastal, hakkas ülevalt duðiruumi põrand vett läbi ajama ja meil oli täpselt sama olukord: kõik asjad, mis olid vastu põrandat, said hukka,” seletab õpetaja Tõnisson, miks tööõpetuse klassi lagi on keskelt pruunikirju nagu pühademuna.
Tellisseinu ja kivimüüritist laiemaks ei lükka, seepärast jääb vaid unistada metallitööriistadest. “Valdavalt teeme puutööd, suuremat ja raskemat metallitööd ei saa kahjuks võimaluste puudumisel teha. Õppeprogramm näeb ette, et tehakse seda, mida kooli töökoda võimaldab, teisest asjadest tuleb lihtsalt rääkida,” selgitab ta.
Kooli töökoda on võimaldanud aidata sisustada näiteks vallakeskuse Kilingi-Nõmme päevakeskust võtmekappide ja muu nippe-näppega. Oma kooli muuseum ehk Aja tuba uhkeldab aga õpilaste kätega kohandatud vitriinide ja väljapanekukappide ning mannekeenialustega. Neil ripuvad eri aegade koolivormikleidid ja -kuued.
Kallis õppeaine
Raivo Tõnisson kui Pärnumaa töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainesektsiooni esimees teab, et ülejäänud õppeainetega võrreldes on tööõpetus kõige kallim õppeaine. Materjale, masinaid, tarvikuid ei saa muretseda sama hinnaga nagu matemaatikaõpetajale kriiti.
“Mis puutub kruvidesse, liimidesse, lakkidesse, siis neid ostame poest, mis puutub puitmaterjali, siis seda olen hankinud tutvuste kaudu. Üks firmadest, mis mind on aeg-ajalt aidanud, on Kilingi-Nõmme mööblitööstus Taritvo, sealt olen saanud jääkmaterjale,” räägib tunniandja.
Kui aineõpetajad on koos, jagavadki nad töövahendite nüüdisajastamise kogemusi. “Samal ajal tekivad uued mõtted, sest aastast aastasse ei ole võimalik teha harjavarsi või kaardikeppe, poisid tahavad meisterdada asju, mida pärast on huvitav vaadata.”
Kes aga arvab, et mis õpetajatel viga, õppeaasta varsti läbi ja pikk suvepuhkus käes, eksib. Vähemalt Raivo Tõnissoni suhtes. Kilingi-Nõmme piirist veidi Tali poole jääb Sillaotsa talu, 100 hektarit maad ja metsa, järvesilm keskel.
“See on mu esivanemate koht, nullist alustasin, kasvatan kartulit ja teravilja, nii et põldu harides ja koolis remonti tehes läheb mu suvi,” ütleb ta ja hakkab uurima, kuidas poistel on töö edenenud. Igaühele aega ja rahulikke soovitussõnu leides, sest ta teab, et õigete töövõtete ja metoodikaga kuulavad õpetaja sõna Tootsidki.