Tähistagem tänavu 27. märtsil priiuse põlistumise päeva

Trivimi Velliste. Foto: PP

Kuus aastakümmet tagasi, kui olin viiene ja Stalin elas veel, seisin ühel ööl koos ema ja kolmeaastase õega Tartus Riia mäel suhkrusabas. Oli lootust, et hommikul, kui pood avatakse, saab igaüks pool kilo.

Varahommikul enne poeukse avamist läksid naised sabas kaklema. See lapsepõlveelamus tuleb mulle meelde, kui mõtlen nüüdsele Eestile, tänapäeva Eesti kauplustele, Eesti inimestele, kellest paljud lahkuvad kodumaalt.

Vabariigi järjepidevus

Meenutan oma pikki jutuajamisi kunagiste Sinimägede võitlejate ja endiste metsavendadega 1970ndatel, kui venestamine oli võtnud ähvardava ilme. Enamik neist hallipäistest meestest on ammugi igaviku teedel. Nad olid toona suutnud vangilaagritest eluga tagasi tulla ja püüdsid igaüks oma lähikonnas korraldada Nõukogude okupatsioonile nii palju passiivset vastupanu, kui nondes oludes võimalik.

Kuulati Ameerika Häält ja teisi raadiojaamu ning rõõmustati, kui meie esidiplomaat Ernst Jaakson, otsekui tunnimees vahipostil, tervitas oma rahvast igal aastal 24. veebruaril Eesti Vabariigi kodanikena ning kui sedasama kinnitas veel USA president või riigisekretär.

Need vanad mehed ei kahelnud hetkekski, et nõukogude pass nende taskus on toores poliitiline ja riigiõiguslik vägivald nende kallal. Eesti Vabariigi sõjaeelset põhiseadust polnud nende meelest mitte keegi õiguspärasel viisil tühistanud. Eesti Vabariik eksisteeris nendele mitte ainult de jure, vaid teataval määral ka de facto.

Peakonsul saadiku ülesandeis Ernst Jaakson, samuti järjepidevalt kestnud vabariigi valitsus paguluses rakendasid oma tegevuses loomulikult Eesti Vabariigi põhiseadust. Neile oli suureks toeks tõsiasi, et USA, Suurbritannia ja enamiku teiste demokraatlike riikide valitsus tunnustasid Eesti Vabariigi edasikestmist.

Rahva kõnepruugis kasutati pikkadel okupatsiooniaastakümnetel sageli väljendit ”Eesti aeg“. Öeldi, et see või teine inimene elab eestiaegses majas või et tal on veel eestiaegsed kombed. Eesti aeg tähendas ajavahemikku 1918–1940, mil Eesti oli iseseisev, st seaduslik riigivõim toimis. Aga täpsemalt, kui pikk siis oli Eesti aeg? Millal see algas ja millal lõppes?

Ühtekokku 7890 päeva

Arvutused kinnitavad, et teise maailmasõja eelne Eesti aeg, tegelik, de facto iseseisvuse aeg kestis ühtekokku 7890 päeva. See moodustus Eesti Vabariigi väljakuulutamise kokkuleppelisest päevast 24. veebruaril 1918 ja seejärel ajavahemikust 11. november 1918 kuni 16. juuni 1940 (kaasa arvatud).

Nende vahele jäi lühike Saksa keisririigi okupatsioon, mis algas järgmisel päeval pärast Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamist Tallinnas ja kestis 259 päeva, kuni Saksamaal puhkes revolutsioon ja Saksa okupandid otsustasid lahkuda. Eesti Vabariigi ajutine valitsus tuli põranda alt välja ja asus riiki valitsema 11. novembril 1918.

Eesti aeg lõppes, kui 16. juuni 1940 oli selja taha jäänud. Järgmise päeva varahommikul alustas Punaarmee Tartu rahulepingut ja sellele tuginevat baaside lepingut jõhkralt jalge alla tallates Eesti sõjalist okupeerimist. 17. juunist 1940 kuni 19. augustini 1991 (kaasa arvatud) kestis enam kui poole sajandi (18 691 päeva) pikkune välismaine sõjaline okupatsioon. Natsi-Saksamaa okupatsioon moodustas sellest pisut üle kolme aasta, ülejäänu oli Nõukogude okupatsioon kahes osas: 1940–1941 ja 1944–1991.

Uus Eesti aeg ehk praegune iseseisvusaeg on kestnud alates 20. augustist 1991 katkematult. Ajavahemik 20. august 1991 kuni 26. märts 2013 (kaasa arvatud) moodustab samuti 7890 päeva. Seega 27. märtsil võime sümboolselt öelda, et uus vabaduse aeg on osutunud pikemaks eelmisest! Tegemist on ülimalt erilise, ainulaadse ajatähisega. Loodetavasti ei kordu see Eesti ajaloos enam mitte kunagi!

Kuidas tähistada?

Seltsides ja vestlusringides on leitud, et tänavust 27. märtsi kui erilist vabaduse päeva tuleks üldrahvalikult ja väärikalt pühitseda. Aga kuidas? Selle kohta on laekunud mitmesuguseid ettepanekuid, mida on viimane aeg sõeluda, et valida, mis on teostatav. Sellele päevale on tähelepanu juhtinud vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Olen ettepanekud lahterdanud kokkuvõtlikult valdkondade kaupa. Nende hulgas on mõni, mis väärib põhjalikku kaalumist ja on teostatav.

Sportlik tähistamine. Võiks korraldada 7890 meetri pikkuse Eesti vabaduse jooksu. See toimuks igas maakonnas eraldi. Osavõtt oleks eelregistreerimisega internetis. Kaasatakse Eesti Olümpiakomitee ja spordiseltsid. Iga osavõtja saab päevakohase diplomi (või meenena kauni stardinumbri). Maakondade vahel peetaks võistlusarvestust osavõtjate suhtarvu järgi kogu maakonna elanike arvust. Vabariigi president tõstaks võitnud maakonna eriliselt esile.

Hariduslik tähistamine. Kõikides koolides toimuksid näiteks algusega kell 12 päevakohased üritused, mis algaksid hümni laulmisega.

Koolid otsustaksid ise, kas korraldavad aktuse, kontserdi, näitemängu, ajaloofilmide vaatamise, konverentsi või osalevad hoopis ilmavõrgus toimuvas e-viktoriinis. Gümnaasiumiosas võiks 24. veebruarist 26. märtsini toimuda kirjandivõistlus. Algklasside ja lasteaedade lapsed aga osaleksid samal ajavahemikul maakonniti teemakohaste joonistuste võistlusel. 27. märtsil tõstaksid maavanemad võitjad esile.

Kultuuriline tähistamine. Kõik muuseumid ja arhiivid oleksid sel päeval avatud. Igaüks neist tõstaks eriliselt esile ühe üriku või eksponaadi, mis on huviäratavas seoses Eesti Vabariigiga. Kõik muuseumi või arhiivi külastajad saaksid selle kuupäevaga kaunilt kujundatud sisuka meenekaardi ”Eesti vabaduse tähik“, kuhu saab peale kirjutada külastaja nime. Muuseumid korraldaksid viktoriine või võistlusi ajaloo õpperajal oma linnas või vallas. (”Vabaduse rännak kodukohas“).

Et 27. märts on traditsiooniline teatripäev, kajastuks vabaduse murdehetk tähelepanu ärataval viisil teatrieluski. Eriti Pärnus, mis on tänavuse teatripäeva kese ja kus asub legendaarne, sümboolne Endla teatri rõdu.

Liturgiline tähistamine. Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris toimuks üleriigiline tänujumalateenistus veteranide, samuti väeosade ja Kaitseliidu malevate esindajate osavõtul. Maakonnakirikutes toimuksid teenistused kas samal päeval või järgnevatel päevadel. Lauldakse riigihümni. Kõik kirikud, ka kihelkondades, helistaksid keskpäeval kirikukellasid. On ülestõusmispühade eelne nädal.

Üldine tähistamine. 27. märtsi hommikul heisatakse kõikjal riigilipud. Rinnas kantakse sel päeval sinimustvalgeid värve, rosetti, linti või rinnamärki kirjaga ”27.03.2013 – 2 x 7890 päeva vabadust“. Riietuses eelistatakse sinimustvalget kombinatsiooni.

Sel päeval sündivatele lastele kingitakse hõbelusikas ja nende vanematele hõbedane rinnamärk. Eesti Posti kaudu lastakse käibele tervikasi – ümbrik vastava eritempliga. Varakult trükitakse plakatid, mis kutsuvad selle päevaga seotud üritustele. Maakonnalinnadesse paigutatakse sümboolne verstapost ”7890/7891“.

Rahvusringhääling mängib kell 00.00 ja kell 12 riigihümni. Vikerraadio ja ETV teevad pikemaid päevakohaseid saateid. Vabariigi president esineb pöördumisega rahva poole.

Ettevalmistavasse arutellu kaasatakse omavalitsused, rohujuuretasandi liikumised, nagu näiteks Kodukant ja “Teeme ära!”, noorte suhtlusportaalid jpm. Võimalik, et ka rahvakogu.

Eesti ajaloolasi palutakse sel päeval esinema ettekannete või sõnavõttudega koolides, asutustes, ühingutes jm. Peetakse silmas olulisi sellele päevale langenud tähiseid, nagu näiteks vabaduse suure lauliku Marie Underi 130. ja vabadusvõitleja Paul Maitla 100. sünniaastapäev. Nende kõrval tasub meeles pidada vabadusvõitleja Jüri Kuke surma-aastapäeva. Juba ammu on tehtud ettepanek kuulutada 27. märts Jüri Kuke mälestuseks vabadusvõitleja päevaks.

Tuleks sõnastada võimalik miinimumprogramm, kus riik, sh riigikantselei saaks õla alla panna. Ja ülejäänu osas piirduda üleskutsete ja vaba aruteluga, jättes inimeste otsustada, mida täpselt nad oma kodukandis või organisatsioonis teha tahaksid ja teha suudaksid.

Aga mille nimel?

Peamine küsimus on eesmärk, mida me selle päevaga soovime ütelda. Kui vajalik see päev on, eriti kuu aega pärast Eesti Vabariigi 95. aastapäeva? Minu meelest kõige kütkestavam on selle päeva kordumatus. Kui kunagine Eesti aeg tundus terve igavikuna, kättesaamatu minevikuunistusena, mis nii paljudele oli elu ja surma küsimus, siis nüüd on niisama pikk aeg märkamatult selja taha jäämas.

Oleme kätte saanud unistatud eesmärgi ja sageli ei tea, mis sellega peale hakata. Vahest kõige olulisem – see päev on tänu väljendamiseks. Emad ei pea poole kilo suhkru pärast poe ukse taga kaklema.

Võime küll paljude asjade pärast tusased olla, aga ei maksa arvata, et need hüved, mis meil praegu on, et need on iseenesestmõistetavad. Mitte ühtegi kosmilisse raamatusse, nagu on osutanud Mihkel Mutt, pole kirjutatud, et me ei võiks neist jälle ilma jääda. Kõik, mis oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks!

Artikkel ilmub koostöös Pärnumaa blogiga (blog.maaleht.ee/parnumaa).