Hariduslikud erivajadused (HEV) on koolisüsteemis keeruline ja sageli küsimusi tekitav nähtus. Ühelt poolt peetakse võimalikuks rajada niisugune õpikeskkond, kus hariduslikke erivajadusi poleks vaja nii ilmselt eristada ja probleemidele liialt meditsiinikeskselt läheneda, teisalt on piiratud ressursside tingimustes erivajaduste fikseerimine ja seega märgistamine paratamatu ning seda just õigeaegse märkamise ja täiendava ressursi kavandamise seisukohalt.
Kooli peavad sobima kõik
Haridussüsteemis on eriõpetus tavakoolis ette nähtud õpilastele, kes ei tule toime õppekava omandamisega vajalikus ulatuses või on eriti andekad. Eripedagoogide ja psühholoogide arvates vajaks umbes 25–30 protsenti põhikooli õpilastest põhikooli riikliku õppekava täitmiseks ühe- või teiselaadset eriõpet.
Kooli peavad mahtuma ja sobima kõik lapsed ja see ei tähenda alati ühesugust, vaid konkreetse lapse arengut parimal võimalikul moel toetavat kooli.
Hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud hariduspoliitikas on viimastel aastatel tähelepanu all hariduslike erivajaduste kui mõiste täpsustumine seadusandluses ning teiseks hariduslike erivajadustega õpilaste senisest aktiivsem kaasamine tavakooli keskkonda. 2010. aastal jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus täpsustas erivajaduste loetelu ning kõikide õpilaste õiguse vajalikele tugiteenustele.
HEV õppe korraldamise põhimõtted tuleb sätestada iga kooli õppekavas. Koolijuht määrab isiku, kes korraldab haridusliku erivajadusega õpilase õppe ja arengu toetamiseks vajalikku koostööd tugispetsialistide ja õpetajate vahel.
Seadusest lähtuvalt tuleb õpilase võimete ja annete arendamiseks selgitada välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ja korraldada vajadusel diferentseeritud õpe.
Statistika näitab, et seaduse vastuvõtmisega sünkroonis on suurenenud maakonnas hariduslike erivajadustega õpilaste osakaal, seda just õpiabirühmade ja logopeedilist abi vajavate laste arvel.
Tugisüsteemid on koolides erinevad ja sõltuvad suuresti kohalike omavalitsuste ning koolide võimalustest ja teadlikkusest.
Kui Pärnu linnas on tugistruktuuridega kaetud kõik haridusasutused, siis maapiirkonna koolides saab logopeedilist abi pakkuda 75 protsenti koole. Veel viis aastat tagasi oli see võimalus vaid pooltes koolides. Õpiabirühmad ajutiste õpiraskustega õpilastele töötavad 75 protsendis koolides.
Tugiteenuseid saab põhikooli õpilastest 27 protsenti, kuid nende rakendamise osatähtsus ja ulatus on konkreetse paikkonna oludest lähtuvalt kaootiline ning kohati küsimusi tekitav. Valdava osa niisugusest õpilaskontingendist moodustavad ajutise õpiraskusega lapsed.
Hämmastav vahe
Kui koolide poolt Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) sisestatud andmeid uskuda, on madalam HEV õpilaste osakaal maakonna koolides kuus protsenti ja kõrgeim 80 protsenti. Hämmastav vahe!
Ajas tagasi vaatavat võrdlevat statistikat erivajaduste ja tugisüsteemide osas teha on keeruline, sest aastate lõikes on muutunud seadusandlus, klasside ja rühmade liigid, õppevormid ning -sisu. Kuid igal koolil on end võimalus võrrelda EHISe avalikus vaates grupi keskmistega.
Statistikale tuginedes saab õpiabirühmades täiendavat õpet maapiirkonna koolides 14 protsenti põhikooli õpilaskonnast ja Pärnu linnas 10 protsenti õpilastest. Logopeedilist abi osutatakse maapiirkonnas 17 protsendile ja Pärnu linnas 13 protsendile õpilastest. Veel viis aastat tagasi oli õpiabirühmades osalevate laste osakaal 3–4 protsenti madalam.
Õpiabirühmade õpilaste osakaalu tõusu põhjused on erinevad, kuid kindlasti on oma osa õppekaval, liigsel tulemuskesksusel ja kontrollimehhanismil, mis paratamatult koolidevahelist võidujooksu soosib.
Võib küsida, milline oleks õpiabi rakendamisel mõistlik tasakaal, sest idee poolest pole õpiabitund järeleaitamistund, vaid midagi enamat, miks muidu nõuame sealselt õpetajalt eripedagoogilist täiendusõpet.
Õpiabirühmas peaks õpetaja/spetsialist tegelema eelkõige lapse kognitiivsete oskuste arendamisega, suunama teda hakkamasaamiselt edasijõudmisele.
Põhihariduse võimetekohane omandamine tähendab sedagi, et õppida võib nii põhikooli riikliku õppekava kui põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel.
Maakonnas õpib lihtsustatud õppekava alusel kaks protsenti õpilaskonnast, neist vaid 18 protsenti erikoolis, 48 protsenti eriklassides ja 34 protsenti tavaklassides. Viimane arv on järjepidevalt tõusnud, kusjuures õpilasi jagub pooltesse maakonna koolidesse. See on koolidele ja õpetajatele suur väljakutse, sest iga lapse õpetamine toimub individuaalse õppekava alusel ja nõuab sageli tugivõrgustiku kaasamist.
Nimetatud laste õpetamisel on probleemiks õppekirjanduse ja -materjalide puudumine ning õpetajate vähesed oskused ja kogemused. Keeruliseks teeb õpetamise seegi, et valdav osa neist lastest õpib väikekoolides liitklassi tingimustes.
Õpetamise seisukohalt keerukamaid näiteid on kasvatusraskustega õpilaste klassid, kus sageli tuleb rakendada valdkondadeülest koostööd, õpiraskused põimuvad tihedalt käitumisprobleemidega ja sageli puudub kodune tugi. Nende klasside arv on maakonnas aasta-aastalt vähenenud, praegu töötab maakonnas vaid kolm kasvatusraskustega õpilaste klassi ja neis õpib 20 õpilast.
Veel viis aastat tagasi oli klasse kaheksa ja neis õppis 79 õpilast. Koolid on nendesse klassidesse kogenud ja nõutava kvalifikatsiooniga õpetajate ning tugispetsialistide leidmisega raskustes, mis omakorda seab küsimärgi alla klasside toimimise kasuteguri ja mõttekuse.
Spetsialistide hinnangul on 3–5 protsenti lastest eriliselt andekad, nende jaoks on riiklikus ja kooli õppekavas määratletud pädevused vähesed. Kahjuks ei leia see tõik kinnitust riiklikus haridusstatistikas, kus vastav osakaal maakonnas on vaid 0,07 protsenti.
Põhjuseks ilmselt see, et täiendav õpe andeka õpilasega, temale individuaalse õppekava koostamine ja lisatöö ande arendamisel on aeganõudev ning EHISes fikseerimine ei too koolile oodatud lisaraha.
Samal ajal näitab rahvusvaheline õpilaste õpitulemuste võrdlusuuring (PISA), et töös laste ande arendamisel on meie haridussüsteemil veel hulk kasvuruumi. Meie õpilaste keskmine tase on aastaid tugev, kuid andekaid tippsooritajaid hakkab silma vähe.
Peaaegu kõikidel lastel, kes vajavad eripedagoogilist lähenemist, on samuti raskusi sotsiaalse või emotsionaalse kohandumisega. Seega on tegemist arvuka ja äärmiselt heterogeense õpilaskontingendiga, kelle õpetamine eeldab eelkõige pedagoogilist meisterlikkust ja õpilase eripära mõistmist ning sellega arvestamist.
Õpetajal kui võtmeisikul on suur vastutus soodsa õpikliima loomisel, mis aitaks õppijal ennetada õpiraskuste väljakujunemist. Riikliku järelevalve tulemused näitavad, et koolides on veel üsna palju õpetajaid, kellel puudub vajalik ettevalmistus tööks HEV lastega. See võib aga olla takistuseks HEV laste tulemuslikul õpetamisel.
Oluline probleem on rakendatud tugisüsteemide mõju analüüs ja seos saavutatud õpitulemustega.
Heaks ja tulevikku vaatavaks näiteks Pärnumaal on Pärnu õppenõustamiskeskuse sisuline töö. ESFi programmi ”Õppenõustamissüsteemi arendamine” raames tehakse koostööd kõigi maakonna koolidega, samuti pööratakse tähelepanu haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna koostööle erivajadustega laste ning nende perede vajaduste väljaselgitamisel ja toetamisel.
Keskusest on programmi raames võimalik saada nõu ja abi kõigil maakonna lastel, õpetajatel ja vanematel.
Ja lõpetuseks, potentsiaalsed võimalused HEV laste abistamiseks on meie haridussüsteemis olemas, koolide valmisolek HEV laste õpetamiseks on paranenud ja tugisüsteemid täiustunud. Praegu tuleks rõhuasetus seada süsteemsusele, otstarbekohasusele ja kvaliteedile ning eelkõige õpetajate täienduskoolitusele.