Jõesuu raamatukogu ruumides on vaibunud mudilaste kilked, mis kostsid siin ajal, kui Säde sovhoos 1976. aastal ehitas uue lasteaia, kus oli neli rühma, igaühes 28 last. Põllumajandusreformiga läks hoone eraomandisse ja rahvaraamatukogu juhataja, Tori valla vapimärgi kavaler Viiu Juurikas ütleb, et võib-olla läheb ta koos trükisõnas kaasavaraga tagasi Viira kooli, kus 1926 loodud raamatukogu selts Edu tegutses.
Lasteaiamajja küla keskele kergitatud agrolinnaku rüppe kolis raamatukogu paarikümne aasta eest. Lugejad tulevad ja küsivad Tohvrit, Kivirähki, Oksaneni, Dontsovat, naabervalla meest Vambola Lillemäed, kelle Vändra lugudes on kohalikestki juttu. Nad ei küsi Cartlandi, kelle romantiliste romaanide lugemise pärast kultuuriminister Lang sedavõrd närvi läks, et koostas nii-öelda kohustusliku kirjanduse ja ajakirjanduse nimekirja, mida rahvaraamatukogud tellima peavad.
“”Minu” sarja reisiraamatuid ja Eesti autoreid laenutatakse palju, aga Cartland ei pääsenud meil eelmisel aastal isegi esimese 25 hulka,” räägib Viiu Juurikas, kes on näinud igasuguseid aegu ja kuulnud igasuguseid korraldusi. “Teatrit. Muusikat. Kino loeb meil üks inimene, Keelt ja Kirjandust üks suvitajapere, e-raamatute osas ei ole keegi soovi avaldanud, meil lähevad ikka Maakodu ja Kodukiri ja Maaleht.”
Laenutusruumi ilmestab alfabeetilise ja süstemaatilise kataloogi kapp nagu meenutus arvutieelsest ajast. Tagaruumis on raamatutega koormatud ilusad rohekad riiulid, valmistatud Pärnu firmas Akko Woods, ja nende üle on Viiu Juurikasel rohkem kui hea meel, sest eelmised olid aastast 1974 ja leidsid taaskasutuse sotsiaalmajas.