Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
parnu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

“Ballettmeister” teeb teatrilaval ilma

Ago Anderson mängib pritsimeest, kes saadetakse Venemaale Sõlekese juhina presidenti päästma. FOTO: Ants Liigus

Kui muusikal tähendab meie kultuuris üldjuhul proletariaadi maitsele vastavat haltuuramaigulist käkki, siis tantsuetendus on sageli veel piinlikumat tüüpi nuhtlus: tühja pilguga isikud karglevad kalsoonide väel sinises valguses - midagi niisugust viirastus Mihhail Bulgakovil meelemürgi kuritarvitamise järel.


Urmas Vadi “Ballettmeister” on samuti tantsuetendus, läbiv teema on rahvatantsijate seiklused ning tantsunumbrid on vaatemängus väga olulisel kohal.



Hoog on sees


Kohe alguses komplimendid tantsuõpetaja Kati Põldotsale, tantsude valik on parim võimalik ja lavaseade täiesti ebaprofessionaalne. Professionaalse rahvatantsu all pean ma silmas elutut, tüütut, tuima, tähenduseta ja nürimeelset “Tuljaku” kangutamist. Sellist tuleb väga sageli ette. “Ballettmeistris” on rahvatants jõuline, hullumeelne, koomiline, loomastunud ja haarav. Ma tean, et keegi ei usu, kui ma ütlen, et mainitud rahvatantsunumbrid oli minu suurim teatrielamus üle mitme aasta. Aga just nii see oli.



Samal ajal moodustab tants murdosa laval toimuvast. Peab aga tunnistama, et toimub väga õigel ajal ja õiges mahus. Müts maha Andres Noormetsa ees! Filmiskript on maitsekalt lavaversiooniks kujundatud, etendus on põnev, pikad vaatused tunduvad kui paarkümmend minutit. Hoog on sees ja näitlejad on kõik omal kohal, keegi ei sega, ei ole tüliks jalus. Suur asi, kui kasutatakse põhiliselt noori tegijaid.



Lavakujundus on lihtne ja andekas, kostüümid asjakohased. Milleks need laealused videoinstallatsioonid olid, no ma ei tea. Näidend nõudis kogu tähelepanu ja videopildile ei jätkunud silmi. Ehk olnuks parem, kui liikuv pilt oleks sekkunud dekoratsioonide vahetamise ajal, sest muul ajal teda niikuinii näha polnud. Polnud halb, aga ei paistnud välja.



Inimlik Eesti asja ajamine on haruldane anne, Vadil on see olemas, kes on näinud või lugenud “Kohtumist tundmatuga” või “Georgi”, saab aru, millest ma räägin.



Vadi näidendeid soovitan ma igal kirjandushuvilisel lugeda, “Kohtumine trompetis” on kohustuslik kirjandus, täiusliku kompositsiooni õppetund, korraliku draamateksti mõõdupuu minule.



Tükk on naljakas ja põnev, aga mitte ainult: see tähendab midagi. “Ballettmeister” kubiseb võimsatest kujunditest. Vaadake, millise muusika saatel esitatakse eesti rahvatants restoranvagunis, kogu meie ajalugu on selles groteskses episoodis. Nuta või naera. President Pätsi kuju ühendab endas nii esiriigireeturi, Mogri Märdi kui SMS-laenu põlvkonna ebameeldivad jooned. Mis teha, sellised me oleme.



Läks õnneks


Peategelane Erik on andekas harrastussportlane, tuletõrjuja, kellest ajaloo pöörises tehakse vägisi rahvatantsija ja vabadusvõitleja, terrorist, kui soovite. Relvaga lähevad eesti mehed valitsuse vastu, aga tantsuga võidavad võõra väe ja võõra naise. Just nii ongi meie ajaloos olnud: relvadele tehakse panus, aga tulemus saadakse ainult tänu toimivale kultuurile.



Vaevalt me siin veel eestikeelseid lehti loeksime, kui tantsu-, laulu- ja näitemänguseltsid poleks rahvuslikule eneseteadvusele alusmüüri ehitanud. Aga läks õnneks ja nüüd on meil meelelahutuseks Erikut mängiv Ago Anderson, tõbras ja geenius.



Muide, Juhan Luiga oli sügavalt veendunud, et Vabadussõda võideti ainult tänu sellele, et massiline seltsitegevus ja laulupidu andsid eestlastele nii hea logistikakogemuse, et tühjale kohale oli võimalik rajada sõjavägi ning suurele ja tigedale naabrile tuul alla teha.



Ehk oligi nii, igal juhul loodi Vabadussõja võitmise järel kultuur, mis aitas meil okupatsiooni üle elada.



Tänapäeva Eesti Vabariigis ehk polegi kultuuri vähem kui Pätsu kanna all, aga ta tundub alati kusagil nurga taga olevat. Aga kui nurga tagant välja pääseb, murrab nagu loom.



Olgu näiteks ETV igaõhtused luuletused, lase eesti luule raamatust välja inimeste ette ja 100 000 vaatajat kõige halvemal päeval on tagatud. Spordiuudiste vaadatavus on tänu luulele kõvasti tõusnud.



Mõni kohe oskab


Vadi “Kohtumist tundmatuga” teavad ilmselt kõik. Suurepärane film. “Ballettmeistergi” tuleb väikesest saalist lahti päästa ja ta teeb ilma.



Loodan, et takerdunud filmiproduktsioon saab oivalisest lavaversioonist hoogu juurde. Igasuguseid haigutama ajavaid linateoseid toodetakse lademes, aga “Ballettmeistrit” ei saa tehtud. Piinlik ebaprofessionaalsus.



“Ballettmeister” on sigahea Eesti asi, seda peab vaatama, istud saalis ja elu läheb paremaks. Kellele väga meeldib, lugegu Vadi juttu “Tartu surm” viimasest Vikerkaarest (4-5/2009). Vadi on kindlasti üks parimaid nüüdisaegseid lühiproosameistreid, mõni kohe oskab. Vadi maailm on parem kui teie oma, aeg on kolima hakata.

Tagasi üles
Back