/nginx/o/2016/07/25/5657923t1hab6d.jpg)
Peaminister Andrus Ansipi juhitav valitsusliit on Eesti ummikseisu viinud ja ise ummikusse sattunud. Majanduse kiiret allamäge veeremist kõrvaltvaatajana seirates ja sellele hilinenud eelarvekärbetega vaid hoogu andes on jõutud vastutustundetute valimiseelsete meediasoolodeni, üksteise süüdistamise ja solvanguteni.
Valitsus, kes kahjuks algusest peale pole toiminud meeskonnana, ja valitsusliit, kus parlamendifraktsioone on kasutatud vaid kummitemplina, pole praeguses ülikeerukas ja vastutusrikkas olukorras võimeline edasiviivaid otsuseid langetama.
Selle asemel et konstruktiivses arutelus riigile olulisi lahendusi otsida, rääkimata laiapõhjalisest arutelust riigikogus ja ühiskonnas tervikuna, suhtleb peaminister rahandusministriga kirju vahetades. Justiitsminister Rein Lang esitab iga nädal ajakirjanduse kaudu mõne ootamatu, kuid mitte kuhugi jõudva seaduseelnõu tooriku, sildistades ja solvates oma koalitsioonipartnereid ja kolleege minevikust pärit kõikvõimsa komsomolijuhi kombel.
Hiljemalt jõuludest saadik, ebaadekvaatset riigieelarvet läbi surudes, pidanuks võimuliidul selge olema, et ainuüksi pealtvaataja rollist ja vaid euro kasutuselevõtu nimel eelarves kirvekärbete tegemisest ei piisa.
Ometi soovitakse seda teed jätkata. Aga nagu eelmine kaheksa miljardit, genereerib kavandatav 5,5 miljardi kärbe üksnes järgmise kärpe vajaduse, majanduslanguse kiirenduse ja töötute armee kasvu. Pole selge, mida kavatsetakse euroga peale hakata seisatud majandustegevuse ja sotsiaalse kaose piirini jõudnuna.
Euroopa Liidu tugifondide 53 miljardit krooni pluss põllumajanduse ja maaelu tugifondid on praeguse kriisi pidurdamiseks justkui päästerõngas ja rusikas silmaauku. Ometigi praeguseks, juba rahastusperioodi 2007-2013 kolmandal aastal, pole valitsus 53 miljardi krooni kasutamist käima saanud. Keskkonnaministeeriumi kaudu 13 miljardi hädavajalike investeeringute kasutamine on suisa nullis!
Minister Jaanus Tamkivi on samal ajal palehigis likvideerinud sajandivanust riigimetsasüsteemi ja looduskaitsekorraldust, jätnud istutamata metsauuenduseks kasvatatud kuuseistikud ja valmistub madalseisus puiduturu olukorras riigimetsa suurmüügiks. Kafkalik seis!
Mis siis ikkagi takistab eelmise koalitsiooni ajal – muuseas eeskätt Rahvaliidu ministrite rahandusminister Aivar Sõerdi, keskkonnaministrite Villu Reiljani ja Rein Randveri, regionaalminister Jaan Õunapuu ja põllumajandusminister Ester Tuiksoo, samuti keskerakondlasest majandus- ja kommunikatsiooniministri Edgar Savisaare ettepanekul – Euroopa Komisjoniga kokku lepitud ELi tugifondide kasutamist?
Muu hulgas 11 miljardit krooni teede ehitamiseks-renoveerimiseks, 13 miljardit keskkonnaprojektidele, 6 miljardit regionaalprogrammidele, 11 miljardit haridus- ja teadusprojektidele jne. Miks need elutähtsad investeeringud takerduvad?
Eelmise koalitsiooni ajal sai loodud tugev alus omavalitsuste teede uuendamise rahastamisele. 2007. aastaks eraldasime 15 protsenti kütuseaktsiisist ehk 440 miljonit krooni. Ja seda jätkati tänuväärselt 2008. aastal, eraldades kohalikele teedele 670 miljonit krooni.
Tänavu kärbiti teederahast kogunisti pool miljardit krooni. Kärpimise asemel tulnuks (tuleks veel praegugi) tõsta see pool miljardit eurorahast kohalike omavalitsuste teede investeeringuteks, näiteks tolmuvabade katete ehitamiseks. Tähendab ju pool miljardit kärpeid vähemalt tuhandet täiendavat töötut kohalike teedeehitajate näol, sadu miljoneid saamata palku ja makse, rääkimata valdade-linnade teede jätkuvast lagunemisest.
Miks ometi pole käima saadud majandusministeeriumi kavandatud ekspordi toetamise programmi, samuti võimalikku elamute soojustamise programmi?
Miks ei tegutse põllumajandusministeerium otsustavalt piimandusturu tervendamiseks, vältimaks piima kokkuostu-töötlemise kollapsit, mis võib kutsuda esile uute, laenude abil maailmatasemele viidud tehnoloogiaga piimafarmide ahelpankroti?
Ükski mõistlik ELi riik pole kriisiolukorras teinud topeltkärpeid kohalike omavalitsuste eelarvest, seejuures ühepoolselt, n-ö tugevama õigusega, Suure Peetri kombel eelarveaasta kestel seadusega kohalikele omavalitsustele eraldatud tulumaksumäära vähendades ja riigieelarvesse tõstes.
Vastupidi, kõik riigid teavad, et just kohalikud omavalitsused on igapäevase elukorralduse keskel, kohustatud seda teadma-tundma ja reageerima inimeste tööta jäämisest tulenevatele sotsiaalmuredele.
Ettevõtted ja kohalikud omavalitsused on juba hädaga teinud ja teevad muude ränkade kärbete kõrval palgakärpeid. Kes 5, kes 15, kes 30 protsenti. Enesestmõistetavalt hoitakse madalapalgalisi, nende palka kas ei kärbita või on kärpeprotsent väiksem kui kõrgepalgalistel.
Mõistagi pole valdades ja väikelinnades juttugi üle 25 000kroonistest palkadest, lisatasud ja nn kolmeteistkümnes palk on ammu unustatud. Selles olukorras on isegi piinlik jälgida justiitsministri praalimist nn solidaarsest kaheksaprotsendisest kärpimisest.
Vähegi terve õhkkonna saavutamiseks ühiskonnas ei peaks praegu 1,8 miljoni kroonise aastapalgaga Eesti Panga president rääkima mitte kümneprotsendisest kärpest, vaid kuupalga kärpest peaministri palgatasemeni. Riigikogu, valitsus ja teised põhiseaduslikud institutsioonid võiksid loovutada oma kuutasust vähemasti ühe Eesti keskmise palga, suurimate riigiettevõtete juhtide palk ei tohiks ületada presidendi palgataset jne.
Loodetavasti suudame oma riiki ja ühiskonda hoida ja tervendada.