Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk – rahva püsimajäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimane ehe näide on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.
Lugeja kiri: Eesti meel ja mekk!
15. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaga on kaasas käinud eesti naise sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ja toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus Eesti pereema vastu austust põlise Eesti toidu vastu.
Majandussurutise tingimustes tulevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ja eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisemad. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ja edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?
Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiseid tooteid tarbida. Toiduainete tootmine on riigi olulisemaid tööstusharusid. Tarbides enam kohalikku toodangut, toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal säilib ja edeneb. Kasu saavad kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.
Kindlasti pole Eesti inimene unustanud ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!
Kodumaise kauba eelised on värskus ja tervislikkus. Uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.
Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ja jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.
Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peavad andma nii tootja kui töötleja. Aastatega on tarbija muutunud teadlikumaks ja nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suure ja selge kirjaga ning loomulikult eesti keeles. Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul.
Omapoolse panuse saavad anda kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga nendele probleemidele annab leevendust leida – tarbija teadlikuma valiku, edasimüüja kannatlikkuse ja tootjate ühistegevuse arendamisega.
Peale toidu võib kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidelt. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest: päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ja nautida loodust, mis kas või Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste leidmiseks. Neid leiab ka siin.
Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikuid? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks.
Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.
Järgigem üheskoos nii Eesti meelt kui mekki!