Vesi ja tuli ja kooskõla loodusega

Kaupo Meiel
, arvamustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Allah Pugatchova

Traditsioon, et Pärnu Postimees kirjutab igal kevadel kindlal ajal tindist ja Sindist, kinnistub iga aastaga järjest enam. Kevadisest tindihooajast on ajaleht teada andnud juba aastaid, aga Sindi koos üleujutustega on just viimastel aastatel enam tähelepanu hakanud saama. See on loogiline, sest kui sulaveevood suvalise jõeäärse karjamaa üle ujutavad, pole sellest suurt midagi, ikka juhtub, aga kui vesi hakkab elumajadesse tungima, muutub juhtunu – õigemini suhtumine sellesse – kohe.

Läinud kesknädalal täitus Sindi paisu vastaste soovunelm: pais olekski justkui kadunud. Pilt oli petlik, sest oma silm pole mitte kuningas, vaid riigikogu, kus tõde jääb kahe vaidluse vahele. Sindi pais polnud kadunud, lihtsalt veetase sellest allpool ja ülalpool voolu oli ühel joonel.

Paisuvastaste petlikku rõõmu ei jaganud osa kohalikke elanikke ja ettevõtjaid, kelle hooned vee meelevalda jäid. Tagantjärele tarkusena oskab igaüks ilmselt öelda, et ei ole mõistlik ehitada maja jõe äärde nii madalasse paika, kuhu vesi ja jää kevaditi väga kergelt külla tulla võivad, ja sedagi, et kui poleks paisu, poleks probleemi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles