Eesti lipul on tänavu juubeliaasta

Urmas Saard
, Eesti lipu seltsi juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinimustvalge Pika Hermanni tornis.
Sinimustvalge Pika Hermanni tornis. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Ülehomme saab sinimustvalge lipp 125aastaseks. Väärikast east ainult kolmandiku on see lipp Maarjamaal ahistamata lehvinud.


Alles 2046. aastal võidakse uhkusega tunnistada, et sinimustvalge on vabaduse hinguses elanud kauem kui peidikus varjunud. Siis saab Eesti lipp 162aastaseks. Üle 100aastasi lippe leidub maailmas alla kümnendiku. Hõimuvelled soomlased tähistasid oma lipu 90 aasta juubelit mullu.

Ainuüksi pikale kestusele mõeldes tasub Eesti lipusse suhtuda aupaklikkusega. Samal ajal poleks tark austusega nõnda üle pingutada, et lippu hoolikalt kokkulapitult üksnes kapisügavuses hoitakse. Riigi tähtpäevadel ja muudel pidulikel sündmustel väärib Eesti lipp heiskamist, auto armatuurlauale asetamist või rosetina rinnas kandmist.

Lipu värvid ei mõista õigust ega eelista kedagi teisele. Kas sel juhul jääb lipp meist niisama kaugele nagu kõrgel Suure Munamäe tornis? Vastupidi, sinimustvalge lipp asub meile just nii lähedal, kui soovime. Kuid jäägu ta niisama sõltumatuks nagu Pika Hermanni tornis lehvides.

Võib-olla on seesugust mõttekäiku keerukas mõista? Ometi küsitakse aeg-ajalt: kas lipupäeva tähistamine on poliitiline või poliitikat välistav sündmus? Eelnevale arutlusele mõeldes ei saa ega tohigi lippu seada kellegi poliitilise tegevuse õigustuseks.

Samal ajal on tegemist kindlasti väga suure poliitikaga, kui seltskondlikust või erakondlikust kuuluvusest olenemata koondutakse Eesti lipu alla.

Eesti lipp sümboliseerib ülemat mõistmist kui eri arvamuste kokkusobivust. Ta sümboliseerib riigi ja rahvana iseolemise ülemat piiripealsust.

Seni kui meil on võimalus eesti keeles kõnelda ja veel mõndagi eestlastele ainuomast tegevust jätkata, tundub rahvana olemise julgeolek justkui vääramatu jõuna meid hoidvat. Ometi võib lootus osutuda pettekujutluseks, kui iga päev uuesti ei võidelda iseolemise järgmise korra eest.

Muinas-Kreeka mütoloogiline kangelane Sisyphos pidi igal hommikul oma kivi uuesti mäkke veeretama, sest see veeres õhtuti orgu tagasi. Muistse legendi meenutus sobib heaks võrdluspildiks Eesti lipuga, mis ikka ja jälle kas võõra sõgedusest või enda mõistmatusest kipub käest minema, kuid samal ajal soovime teda saatuse kiuste näha taas tippu tõusmas.

Mis parata, kui olemasolevat väärtust ei osata vääriliselt hinnata seni, kui ta käe haardes püsib. Käest libisedes võib küll väärtuse mõistmine kasvada, kuid tihtipeale osutub säärane tagantjärele tarkus hilinenuks.

Vahest oleks kohane Eesti lipu 125 aasta juubeli aastal alustada millegi sellisega, mida tehti lipu 50aastaseks saamise suurejooneliste pidustuste järel.

1935. aastal algatati üleriigiline aktsioon, mille sisuks kuulutati "Eesti kodule Eesti lipp". Mõtte algataja ja teostaja oli toonane siseminister Kaarel Eenpalu. Ellukutsutud toimkonna tegevus osutus üliedukaks. 1936. aastaks omandati 50 000 rahvus- ja riigilippu. Järgmiseks aastaks tõusis lippude arvukus 70 000ni. 1938. aasta 24. veebruaril lehvis riigis üle 100 000 lipu. Aktsiooni lõppedes 1939. aastal oli Maarjamaa kaetud umbes 150 000 lipuga. (Oluline on teada, et arvud ei kajasta lippe linnades.)

Just majanduslik kitsikus saaks olla sõnumikandja, mis ütleb, et aineline heaolu pole peamine riikluse ja rahvusliku iseolemise märksõna.

Kui see nii poleks, ei vajaks me külluse taotlemise kõrval laulupidusid, emakeelset hällilaulu, jumalateenistust, haridust ega üldsegi eesti keelt või -meelsust, rääkimata oma hümnist, rahvuslillest, -kivist, -linnust, -lipust või koguni oma riigist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles