Inimõiguste instituut, sihtasutus Unitas, noorteühing Avatud Vabariik, Okupatsioonide muuseum, MTÜ Tulipisar, Okupatsiooniohvrite Mälestuse Sihtasutus ja Memento Liit kutsuvad eestimaalasi jagama oma pere küüditamislugusid, osaledes üleriigilises kampaanias „Kogu me lugu”, ja kandma 14. juunil, 1941. aasta küüditamise aastapäeval, Lootuse lille märki, väljendamaks koosmeelt ohvritega ja usku, et üheskoos suudame takistada taoliste sündmuste kordumist.
14. juunil toimub küüditamislugude kogumise päev. Tallinnas Vabaduse väljakul ja internetikeskkonnas www.kogumelugu.ee on Eesti kaardid, kuhu saab iga eestimaalane, kelle perel on rääkida oma küüditamislugu, märkida ära loo toimumiskoha koos küüditatute arvuga.
14. juuni on päev, mil mõtiskleda küüditamise julmuse üle ning väljendada solidaarsust ohvritega. Pea igal Eesti perel on küüditamisega seoses rääkida oma traagiline ja isiklik lugu. Iga selline lugu on ühtlasi kogu me rahva lugu. Kannatusteraja läbinute jaoks, kellest paljud on veel praegugi meie seas, tähendab see kirjeldamatut ja vaigistamatut valu. Lugusid sellest, kuidas purunesid pered, kuidas inimesi sunniti loomavagunitesse, on raske rääkida. Valu ja hirm kanduvad edasi lastele ja lastelastele ning takistavad ka nendel sellest rääkida. Ent nooremal põlvkonnal on omamoodi kohustus mäletada ning julgelt tulevikku vaadata.
„Oleme veendunud, et mineviku mõistmiseks peame rääkima küüditamisest ja laiemalt inimõiguste rikkumistest võimalikult avatult ja isiklikult, laskmata nendel lugudel kaasaja elukeerises sumbuda ja samas ka enda üle valitseda. Soovime saata selge signaali, et kuritegelikel režiimidel – olgu need kommunistlikud, natsistlikud või muud inimõigusi eiravad võimud – ei ole maailmas kohta. Nende olemus on teravas vastuolus meie jaoks elementaarsete väärtustega nagu õigus vabadusele, sallivusele ja eneseteostusele. Kuid kahjuks pole need õigused kõigile maailmas võrdselt tagatud;“ ütles inimõiguste instituudi tegevjuht Aet Kukk.
„Me mõistame hukka kõik režiimid, mis on eiranud ja eiravad endiselt üldinimlikke väärtusi ning kutsume riike, organisatsioone ja üksikisikuid üles aitama neid, kelle õigusi tänapäeval rikutakse. Väljendamaks küüditamise aastapäeval oma meelsust, oleme loonud sümboli – mustvalge Lootuse lille. Lootuse lillega rinnamärk sümboliseerib leina ja ohvrite mälestamist ning ühtlasi lootust ja meelekindlust, et sarnased teod enam iialgi ei kordu. Rõhutame inimelu ja vabaduse väärtust ning teadvustame nende hoidmise vajalikkust,“ lausus Kukk.
Lootuse lillega rinnamärke jagatakse 14. juunil Tallinnas Vabaduse väljakul.
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võtsid 14. mail 1941. aastal vastu ühismääruse, mis kinnitas direktiivi sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast.
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad samal ajal tegevust üle kogu Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Elumajad ja muud hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju. Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit.
Moskvast antud korralduse alusel oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi (kuni 17aastased) oli neist 36–38%, alla aastaseid lapsi oli üle 100, kaasa võeti ka voodihaigeid vanainimesi. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
„Kogu me lugu” on üleriigiline algatus, mille eesmärk on koguda ja jäädvustada Eesti perekondade lood seoses totalitaarsete režiimide süütegudega inimsuse vastu ning neid lugusid jagada tulevaste põlvede ja teiste rahvastega.