Kalvi Almosen: avalik kord – kelle tagada?

, Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalvi Almosen.
Kalvi Almosen. Foto: Lääne prefektuur

Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juht Kalvi Almosen analüüsib palju avalikku tähelepanu äratanud vägivaldset intsidenti Pärnumaal Lemme rannas ja leiab, et selliseid juhtumeid saame ära hoida vaid koostööd tehes.

Kui avalikus ruumis pannakse toime õigusrikkumine, mis häirib paljude inimeste turvalisust, hakkame küsima küsimusi ja otsima põhjuseid. Miks selline asi sai juhtuda? Samuti on meie kultuuri oluliseks osaks süüdlase otsimine ja karistamise nõudmine.

Tulenevalt politsei- ja piirivalveseadusest (PPVS) on politsei ülesandeks avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine. Seega on politseil oluline roll avalikus ruumis turvalisuse loomisel. Eesti politsei on võtnud enda eesmärgiks olla kogukonnakeskne ja pakkuda koostöös kogukonnaga turvalisust. Üheks võimalikuks lähenemiseks sellele on probleemile orienteeritud politseitöö.

Probleemi kirjeldamisel saab ühe meetodina kasutada nn probleemi analüüsi kolmnurka. Selle kohaselt leiab rikkumine aset siis, kui sobival ajal ja kohas kohtuvad kurjategija ning kuriteoobjekt (kannatanu). Püüan kirjeldatud meetodi valguses analüüsida käesoleva aasta jaanipäeval Pärnu maakonnas toimunud vahejuhtumit.

Jaanilaupäeval kogunes looduskaunisse kohta mereäärsele telkimisalale väga palju inimesi. Kohalviibinute hinnangul võis inimesi olla 500-700 ja seda 12 hektari suurusel mereäärsel metsaalal, kus on kehtestatud käitumisreeglistik. Sõidukite sissesõit on tasuline ja kohalik omavalitsus on eraettevõtjale andnud telkimisalale alkoholi müümiseks loa, mis on ajaliselt piiratud (1.06-31.08; kell 08.00-01.00). Samas puudub telkimisalal valgustus ja turvalisuse tagamiseks turvafirmat kaasatud ei ole.

Konkreetsel ööl muutus pühademeeleolu ja alkoholi koosmõjul agressiivseks grupp noorukeid. Telkimisalal toimus erinevatel ajahetkedel, mitu erinevat kaklust ja sündmuse lahendamiseks kutsuti kohale politsei. Politseipatrull reageeris sündmustele ning tuvastas võimalikud õigusrikkujad. Isikud keda oli alust kahtlustada kuritegude toimepanemises peeti kinni ja toimetati politseiasutusse. Kakluses osalenud said kehavigastusi ning paljude inimeste rahu ja turvatunne sai kannatada. Küsimuse all on politsei organisatsiooni usaldusväärsus, käitumise adekvaatsus ja asjakohasus.

Alustades tagantpoolt, siis kes on süüdi ja milline on saabuv karistus? Sündmuse täpsemate asjaolude välja selgitamiseks on alustatud menetlus ja selle käigus tuvastatakse ning fikseeritakse kõik võimalikud asjaolud. Õigusrikkumisi toime pannud isikute süü tuvastatakse kohtumenetluse käigus ja otsustatakse võimaliku karistuse suurus. Aga see on tagajärg ja tekkinud vigastusi see ei paranda.

Veel samm ajas tagasi. Politsei reageeris informatsioonile, et telkimisalal viibijate vahel toimub kaklus. Politseile laekus konkreetselt alalt kaheksa telefonikõnet, millest oli võimalik aru saada, et telkimisalal on lärmakas ja tüli noriv seltskond. Probleemina saab välja tuua, et informatsioon oli puudulik, ala oli suur, väljas oli pime. Osa teatajatest ei olnud oma seisundist tulenevalt võimelised sündmusest ülevaadet andma.

Reageerinud politseipatrull ei tuvastanud esmase järelevalve käigus ohu olukordi ja avaliku korra rikkumisi. Kasutades erinevaid taktikaid õnnestus välja selgitada võimalike õigusrikkujate ring. Tegemist oli joobeseisundis noorukite seltskonnaga, kes oma sõnul veetsid normaalselt vaba aega. Oma seisundist tulenevalt oli käitumisstiil üleolev ja lärmakas. Igapäevaselt sellises seisundis olevate isikute käitumisega mitte kokkupuutuva inimese jaoks oli olukord kindlasti häiriv. Asjaolude selgumisel võeti vastu otsus ja isikud, kelle suhtes oli alust piirata nende vabadust, lõpuks ka kinni peeti.

Kinnipidamisel ja olukorra rahustamisel politsei vahetut sundi ei rakendanud (füüsiliste isikute suhtes erivahendit ja relva ei kasutatud). Rõhutan siin kohal, et sunni rakendamine saab olla suunatud vahetu ohu tõrjumiseks. Politseinikele usaldatud sunni rakendamise õigust ei saa kasutada varasemalt toimepandud õigusrikkumise eest kättemaksmiseks. Olukorra muutis keerukaks emotsionaalsete ja häiritud inimeste sekkumine olukorra lahendamisse. Kindlasti tuleb politsei tegevusele anda hinnang ja selgitada vastuvõetud otsuste tagamaid. Hinnangut tuleb anda ja arvestada sündmustes osalenute poolt vahetult tajutud info valguses, mitte aga tagant järele saadud teadmiste alusel. Aga ka need tegevused on seotud tagajärgedega ja ei võimalda ebameeldivaid kogemusi ennetada.

Nüüd probleemi ja seda mõjutavate tingimuste juurde. Probleemina saab käsitleda avalikus ruumis telkimisalal ebakainete noorukite seltskonna poolt, telkimisalal viibinud isikutele kehaliste vigastuste tekitamist ning rahu rikkumist. Probleemi kolmnurga osadena saab eristada:
• KOHT – telkimisala
• OHVER – telkimisalal viibivad inimesed
• RIKKUJAD – ebakained agressiivselt meelestatud noorukid

KOHT
Telkimisala on varem mainitult looduskaunis kohas ja kindlasti koguneb sinna ka lähitulevikus palju külastajaid. Kuidas muuta kohta seal viibijate jaoks turvalisemaks? Positiivsena saab märkida turvalisuse kontekstis, tänaseid korralduselemente - territoorium on piiratud, sõidukite liikumine territooriumil on reguleeritud, korraldatud on prügi koristamine ja hädapärane tualeti teenus. Kõik need elemendid mõjutavad meie turvatunnet.

Millised on turvalisuse vaates probleemid? Territooriumi mõõtmeid ja võimalusi arvestades ei ole reguleeritud inimeste arv, keda telkimisala on võimeline vastu võtma. Ülerahvastumine on üheks konfliktide tekkimise eelduseks ning esimeseks probleemiks. Lahendusena võiks täiendavalt sõidukite alal liikumise korraldamisele hakata korraldama inimeste ja telkide paiknemist.

Teiseks on telkimisalal tagatud võimalike õigusrikkujate anonüümsus, ala on valgustamata ja telkimisala kliente ei ole võimalik eristada. Võimaliku lahendina kasutada telkimisalal isikute registreerimiste, käepaelte või muud süsteemi kasutades. See annaks võimaluse külastajatele teadvustada sisekorra eeskirjasid ja siduda nad lepinguga.

Siinkohal on sobiv tuua analoogia kontserdi pileti ostmisega, ehk olles lunastanud pileti aktsepteerin ma ürituse korraldaja poolt kehtestatavaid reegleid. Telkimisala sisekorra eeskirjad peavad looma eelduse külastajate turvalisuse tagamiseks. Kolmandaks telkimine ja parkimine territooriumil on kaootiline. Ohu olukordades puudub abi osutajatel võimalus sündmuskohta pääseda. Neljandaks on enamik probleeme seotud alkoholijoobes inimestega, kes ei suuda oma tegevusi juhtida ja mõista tegude tagajärgi. Telkimisalal on külastajatele loodud mulje, et tegemist on piiratud alaga, kus müüakse alkoholi, mis annab signaali, et alkoholi tarbimine on lubatud. See ei ole loodetavasti sõnum mida kohalik omavalitsus, eraettevõtja ja telkimisala opereerija soovivad anda. Alkoholitarvitamise piiramine territooriumil peaks olema üheks esmaseks eesmärgiks eeskirjade täiendamisel.

Kokkuvõttes võib öelda, et on võimalik kokku leppida reeglites, mis aitavad ennetada korrarikkumisi ja tõsta kogukonna turvatunnet. Kindlasti tuleb läbi mõelda, kuidas tagada reeglitest kinnipidamine. Tänastel turvafirmadel on pikaajaline kogemus ja oskus turvalisuse tagamiseks, mistõttu nende teenuse kasutamine võib luua eelduse korra tagamiseks.

OHVER
Ohvritena saab antud juhtumi puhul käsitleda kehavigastusi saanud isikuid, kui ka laiemalt piirkonnas viibinud inimesi. Üksikisiku turvalisust saab suurendada põhiliselt läbi teadlikkuse tõstmise. Selleks, et vältida ohtusid ning kinni pidada reeglitest, tuleb neist teadlik olla. Konkreetse piirkonna ohtudest saab teavitada territooriumi valdaja tehes koostööd valdkondade spetsialistidega (tuleohutus, veeohutus, esmaabi, isiklik turvalisus, oma vara kaitse jne). See annab võimaluse inimesel valida kus ja millistel tingimustel puhkab.

Kindlasti peaks iga inimene läbi mõtlema, kuidas ta saab abi kutsuda ja kellele loota. Olles valinud endale koha kus viibida, tuleb hinnata, kas sealt on võimalik koheselt soovikorral lahkuda. Omakogemustele tuginedes võin öelda, et üle käte käinud sünnipäevalt lahkun ma tavaliselt kohe, kui selleks tunne tekib. Pimedalt taraga piiratud telkimisalalt, kinni pargituna ei ole see üldsegi lihtne.

RIKKUJA
Kehtiv õigus käsitleb avaliku korra eest vastutava isikuna isikut, kes on oma käitumisega ohu tekitanud või rikub korda. Avaliku korra eest vastutav isik on kohustatud ohtu tõrjuma ja korrarikkumise lõpetama (PPVS § 74), mitte politsei. Lihtsamalt öeldes on avaliku korra eest vastutav iga avalikus ruumis viibiv isik, ka see isik, kes korda rikub.

Antud näite varal on rikkuja üks kogukonna liikmetest ja tema käitumine vägivallaga seotud õigusrikkumise toimepanemisel on kantud tema meeleseisundist (joove, varasem taust jne) ja seltskonnast kuhu ta on sattunud.

Emotsionaalsete vägivallategude puhul tuleb võimaliku rikkuja peatamiseks sekkuda väga varajases staadiumis. Sekkuda saavad rikkuja vahetus läheduses seisvad inimesed, kui rikkuja seda enam ei suuda. Selleks, et mõjutada konkreetses kohas õigusrikkujat, on võimalik politseil kasutada erinevaid järelevalve meetmeid, alustades üldistest teavitavatest meetmetest ja lõpetades sundi rakendavate erimeetmetega.

Puhkealal toiminu valguses saab öelda, et meetmed on lühiajaliselt väga efektiivsed, kuid üksikute rikkujate mõjutamiseks tuleb riivata paljude õiguskuulekate ja puhkavate inimeste õigusi. Kas see on proportsionaalne? Ilmselt ei ole, sest meetmed on ressurssi mahukust ja mõju ulatust arvestades ebaotstarbekad.

Koondades eelpool mainitut, võib tõdeda, et ühest ja lihtsat lahendust ei ole. Avaliku korra ja rahu tagamine on meie igaühe kohustus. Avalikku korda ei saa tagada riik, kellegi teise eest. Turvalisust peame me ise looma. Konfliktid tekivad ikkagi isikute vahel, kes ei suuda mingis küsimuses kokkuleppele jõuda.

Ohvriks või konflikti võib sattuda ka juhul, kui ma midagi ei tee. Viibimine valel ajal vales kohas ja konflikti piiridesse sattumine, võib olla ebameeldivate tagajärgedega. Väide, et parim kaitse on rünnak, kakluse vältimiseks ei sobi. Pigem on oluline oskus märgata ja adekvaatselt reageerida. Igapäevaselt oskame märgata sündmuste põhjust, seost ja tagajärge. Seda iseloomustab vanasõna, kus suitsu, seal tuld.

Võtmetähtsusega on keskkonda iseloomustav esmamulje: kas koht kuhu ma olen sattunud on minule meele järgi ja tingimused on vastuvõetavad? Oma õiguse tagaajamine ei ole tihti turvalisuse vaates mõistlik. Mul võib olla õigus viibida metsas, aga kui õhkkond ei ole mulle sobiv, tuleb mul leida sobivam paik. Siinkohal tuleb telkimisala puhul mängu omaniku ja kohaliku omavalitsuse roll, sest avalikku ruumi ei tohi tekkida looduskauneid kohti, kuhu inimesed ei saa ja ei soovi minna.

Siin peavad kokkulepitavad reeglid ja üldsuse huvi olema tasakaalus. Territooriumil peab olema mõistlik arv külastajaid, kelle paiknemine ja olemine on korraldatud. Kui see eeldab rahalisi kulutusi, tuleb see omaniku ja külastajate vahel kokku leppida. Võimalikuks lahenduseks on sobiva tasu kehtestamine. Kui enamus kohalviibijatest soovib piiratud territooriumil rahulikult päikeseloojangut nautida, ei saa samal territooriumil üle südaöö alkoholi müüa ning luua muljet, et see on tavakäitumise osa.

Märgilise tähendusega on koostöö ja kokkulepetest kinnipidamine. Üksikud isikud ja institutsioonid eraldi võetuna ei saa efektiivselt turvalisust pakkuda. Samuti ei ole võimalik kedagi vastu tahtmist koostööle sundida. Kuid eesmärgiks on olukorra tekitamine, kus kõik on võitjad ning selleks peavad kõik olema valmis millestki loobuma, olgu see raha, mugavus, privaatsus, võimalus vabalt liikuda või ennast teostada.
Turvalisus ei ole kink, mida riik väljavalitutele jagab, vaid tunne, mille loomisse peame me kõik ise panustama. Koostöös loome turvalisust!
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles