Võib küll rääkida nii- ja naamoodi, aga äsja Eestist valitud kuuel Euroopa Parlamendi liikmel on Brüsselis soodne stardipositsioon oma töö alustamiseks.
Kalev Vilgats: Eesti saadikutel soodus stardipositsioon
10. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ükskõik kes Keskerakonna teise saadikuna parlamenti läheb, on tal võimalus toetuda Siiri Oviiri kogemustele.
Tunne Kelami seadmine esinumbriks oli Isamaa ja Res Publica Liidu ainuõige otsus, eriti kui erakonna esimees Mart Laar soovis jääda Eestisse. Kelamil on teistest erinevalt ees pooleli jäänud tegemisi, milles soovime edu.
Reformierakonnast läheb Brüsselisse puhta lehena Kristiina Ojuland.
Valijatele reklaamiti teda kui välisministrit, kelle ajal võeti Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse. Ojuland on Eestit esindanud Euroopas varemgi, järelikult peaks kogemusi olema. Muidugi kostab hääli neilt, kes blondi naispoliitiku võimetest pole just eriti heal arvamusel, aga võib-olla tuleb see kadedusest.
Ivari Padar läheb sotside seltskonda, kes alles peavad hakkama lahti mõtestama, miks valijad neid vähem usaldasid.
Padar on öelnud, et kunagise põllumajandus- ja rahandusministrina tahab ta samas valdkonnas kaasa lüüa. Eestis kritiseeritud Padaril olevat Euroopas kuuldavasti siiski päris hea renomee.
Indrek Tarand on juba teinud targa otsuse jätkata tööd oma isa büroojuhatajaga Brüsselis ning jätta kodumaale ennast esindama abikaasa.
Noorem Tarand saab üle võtta vanema Tarandi suhtevõrgustiku, igatahes on tal suur hulk tehnilist tööd Brüsselis juba ära tehtud. Isa soovitussõnu peab kuulama.
Jääb üle loota, et eestlased saavad mõne silmapaistva koha Euroopa Parlamendi komisjonides ja delegatsioonides.