Kui mu vanemad 14. juuni 1941 päevapuhtel Uduveres kinni võeti, lapsi kodus ei olnud. Mina ajasin Tallinna tehnikumi õpilasena pealinnas suvepraktika asju, õel oli Pärnus tegemist. Veoautokastis, kuhu kinnivõetuil tuli ronida, oli peale kahe relvastatud Vene soldati ees Anelemast Tani-Jaani talust kinni võetud Jürimäe-nimeline vanem abielupaar.
Aleksandril oli enne venelaste tulekut Pärnus raamatukauplus ja trükikoda, samuti oli ta olnud ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaande peatoimetaja. Nende neli last olid maha jäänud. Nii algas perekondade lõhkumine juba kinnivõtmise hetkel, peresid, mille liikmed ei näinud üksteist enam iial, oli sadu.
Kättesaadud viidi Papiniidu jaama. Siin selgus, et kuritegu, mida Vene võim luges kinnivõtmise põhjuseks, ei väärinudki kõigil võrdset karistust. Perepead eraldati ja paigutati rööbasteel ootavaisse vaguneisse tähisega A, ülejäänud vaguneisse tähisega B.
Alles aastakümneid hiljem, kui kurjuseimpeeriumis oli vägivallaaktsioonist võimalik valjema häälega rääkida ja selle kohta koostatud dokumente uurida, selgus, et A tähendas arestovannõje, B aga võslannõje. Papiniidu rööbasteede vahel nägi oma meest viimast korda minu ema, nagu siin lahutati lõplikult Tani-Jaanilt kinnivõetud Jürimäede 38 aastat kestnud abielu.
Eestis tol ööl toimunu oli sedavõrd uus ja ootamatu, et aktsioonil puudus nimigi. Kinnivõetute kohta öeldi lihtsalt, et nad viidi ära. Termin "küüditamine" tuli käibesse alles paar kuud hiljem, kui sakslased olid Lõuna-Eestis ja Pärnus hakkas ilmuma ajaleht, kus sellest kirjutati.
Kuulsin kinnivõtmisest Tallinnas juba 14. juuni hommikul, kui korteriperenaine tuli väljast, istus köögilaua taha ja puhkes nutma. Ahastusehoost toibunud, rääkis ta, et oli käinud Kopli kaubajaamas, kuhu olid kokku veetud linnast kinni võetud sajad inimesed, nende seas majaperenaine oma pojaga. Tema oli viinud neile vagunisse toitu järele ja kirjeldas jaamas nähtud õudust. Jaamateedel oli kümneid trellitud akendega loomavaguneid, millesse järjest topiti autodega toodavaid õnnetuid inimesi.
Tundsin hästi majaperenaise poega Lembit-Ilmar Andersoni, kes Kirovi oblastisse jõudnuna hakkas esimesena koguma andmeid küüditatute kohta ja koostama nende nimestikke. Selle eest arreteeriti ta küüdikülas ja suri sunnitöölaagris. Tema andis oma elu, kogudes teavet, mida hiljem on kasutatud koostaja nimegi mainimata.
Kuulnud öösel juhtunust, ei jäänud kahtlust, et minu konstaablist isagi on kinnivõetute seas. Tundsin, et tuleb kiirustada koju lohutama oma üksi jäänud ema. Sellist jõhkrust, et kinni võetakse lausa perekonnad, et osanud keegi oodata. Tallinna bussijaamas küll hoiatas mulle nägupidi tuntud mees, et ma ei läheks koju, kuid ma ei hoolinud sellest.
Kodus sain kokku onuga, kes rääkis öösel toimunust ja mind ähvardavast ohust. Küsisin onult, mida isa pidas paremaks: kas peaksin andma end kätte või tuleks varjuda? Isa oli arvanud, et on parem, kui perekond jääks kokku. Kui naiivsed me olime!
Nii andsin end kätte, kuid oma isa ei näinud ma enam iialgi. Tema lasti Sverdlovski oblasti hävituslaagris maha 21. aprillil 1942, kui uskuda hävitajate koostatud kirjatükke, mida on raske dokumentideks nimetada. Isa näljast ja raskest tööst kurnatud surnukeha visati ühishauda. Selle, et tema ametisolek rajooni konstaablina Eesti Vabariigis oli kuritegu ja vääris surmanuhtlust, tegi kindlaks julgeoleku alampolkovnik Idel Jakobson, kes nõudis talle kõrgeimat karistust. Jakobson, kes seni leitud dokumentide põhjal oli nõudnud surmanuhtlust Eestist küüditatud 621 mehele, suri ise oma Lasnamäe mugavas korteris 12. septembril 1997 ja on maetud Tallinna juudi kalmistule.
Oma emaga sain kokku pärast rongilt mahavõtmist. Kaks nädalat olime samas rongis sõitnud, ilma et oleksime teineteisest midagi teadnud. Meid viidi Tomski oblasti kolhoosikülla, kus pandi põllu- ja metsatööd tegema. Kuid seal saime koos olla vaid kaks aastat, siis mobiliseeriti mind sõjalise tähtsusega töödele, nagu nimetati Kuzbassi söekaevandusse viimist.
Mu 15aastane õde kohtas 14. juunil Pärnu tänaval koolivenda, kes talle ütles, et vanemad on öösel kinni võetud. Surmahirmus õde otsustas varjuda, temast sai metsavend. Ta oli nüüd kodumaal üksi. Saksa ajal võttis onu vaeslapseks jäänud tüdruku enda tallu. Kui venelaste vabastamislahingud hakkasid sügisel 1944 taas lähenema, ühines õde üldise põgenikevooga ja jõudis Rootsi. Seal sai temast pagulane. See on natuke teine asi kui immigrant, kes asub ümber parematele jahimaadele.
Õde oli jõudnud ära õppida rootsi keele ja elanud uude ühiskonda sisse, kui puhkes Korea sõda. Selles nägid paljud pagulased venelaste jätkuvat agressiooni. Põgenik ei pidanud Rootsit enam turvaliseks, Vene impeerium oli liiga ligidal. Järgnes järjekordne elukohavahetus, nüüd juba üle ookeani. Õde valis uueks koduks USA. Seal tuli tal jälle ära õppida uus keel ja elada aastaid kodakondsuseta immigrandina.
Meie pere oli nüüd lõplikult lõhki: isa maised jäänused Siberi igikeltsas, ema Tomski oblasti kolhoosikülas, õde ookeani taga ja mina Kuzbassi söekaevanduses.
Nüüd tahavad venelased, et nimetaksime seda vabastamiseks ...
Siiski, tõele au andes, kui maha arvata kinnivõtmise hirm, mis ei jätnud mind maha pea 40 aastat, läks veel suhteliselt hästi. Tulin Siberist 1946. aastal omavoliliselt tulema ja pääsesin tagasiviimisest. Pool juuniööl kinnivõetuist ei naasnud iialgi. Tõenäosus sattuda minulgi õnnetuma poole sisse oli võrdne pääsemisega. Isegi lapseohtu noored, keda pärast sõda lubati tulla Eestisse, võeti siin uuesti kinni ja viidi suuremalt jaolt Siberisse tagasi.
Nüüd kinnitatakse, et vene rahvast ei saa panna vastutama selle eest, mis siin siis toimus. Tõepoolest, minulgi on olnud Venemaal suurepäraseid sõpru, kes on mõistnud, et naabri austust ei pälvita relvade täristamise ega nende maade anastamisega, vaid sihikindla töö ja oma maa ülesehitusega. Kahjuks on nende hääl jäänud nõrgaks šovinistliku müra ning üldise agressiivsuse taustal.
Sakslased on aru saanud, et 1933. aastal Saksamaal juhtunu oli võimalik ainult rahva enamuse soosimisel. Natsipartei sai võimule seaduslikult. Venemaal võtsid kommunistid võimu küll vägivaldselt, kuid nemadki poleks saanud seda teha, kui rahva toetus oleks puudunud.
Julgen kinnitada, et praegu häbeneb suur osa sakslastest toimunut, samal ajal kui suur osa venelasi igatseb vana aega tagasi. Nende riigi juht on nimetanud impeeriumi lagunemist sajandi katastroofiks. Ta ei oleks seda teinud, kui poleks tundnud, et nii mõtleb suur osa rahvastki.
Mis parata, kuid ma ei saa seda rahvast usaldada, kuni pole näinud tegusid, mis pälviksid usalduse. Vene võimu ajal meiega tehtu on mulle ometi midagi õpetanud.
Nähtavasti on üleelatu sundinud mind teraselt jälgima, mis on meelel rahval, kes kas argusest, naiivsusest, rumalusest, agressiivsusest või veel millestki endalegi arusaamatust on lubanud toimuda kohutaval hulgal kurjusel ja vägivallal. Nii on hävitatud kümneid miljoneid inimesi ja lõhutud sadu miljoneid peresid, võttes neilt kodu. Võib-olla seisab mul sellepärast selgesti meeles aprilliöö, kus ei karjutud kommunistlikke loosungeid, vaid midagi muud.
Kummaline, et Venemaalt on inimesed asunud Eestisse elama, pidades siinset elu paremaks. Ometi on neist paljude tegevus suunatud sellele, et kõik oleks siin samamoodi ja räägitaks sama keelt, nagu seda tehakse nende enda poolt vabatahtlikult hüljatud kodumaal.