Kohalikud burjaadid jagavad end oma päritolu järgi kaheks. Ühed on Baikali põhjakaldalt (Irkutski omad), teised järve lõunakaldalt ja Mongooliale lähemal. Kuigi burjaatidel arvatakse pärinemist isa järgi (kunagises NSV Liidus, nüüdsel Venemaal niisamuti), on neil üks probleem.
Neil piisab sellest, et ema on burjaat ja isa olgu kas või venelane - lapsed on ikka väga mongoliidsed. Seega on segaabieludest sündinutel probleem: isegi kui nad kaotanud oma emakeele oskuse ja saanud hariduse vene keeles, ei taha ümbritsevad neid venelasteks lugeda, sest nende välimus ei lähe kokku traditsioonilise arusaamaga venelasest.
Nadja oli meie reisil kohatud inimestest üks huvitavamaid. Tema oskas enda ümber suveks koondada palju sõpru-tuttavaid, kes kõik tema suvilas Maksimihas koos puhkasid. See oli väga tore seltskond - terviklik suurpere, keda väga harva kohtab.
Kui sõitsime Baikalile, oli mikrobussis 14 inimest. Nadjaga kaasas olid tema tütar ja tütretütar, samuti pojapoeg ja poja ämm (seega oli väiksel poisil kohe kaks vanaema ühes), samuti peretuttav Nikolai (käib Nadja mehega jahil ja on sõber) koos naise, poja ning oma vanematega. See segasumma suvila mahtus Nadja katuse alla Maksimihas kogu suve ilusasti ära ja võttis meidki mõneks päevaks oma lõbusasse seltskonda.
Nadja ise kurtis meile, et kuna tema isa oli venelane (ema-isa olid kooliõpetajad), sai ta küll hea hariduse, kuid burjaadi keelt kirjas ega sõnas selgeks ei saanudki. Tollased väärtushinnangud ei toetanud emakeele õppimist. Praegu tunneb Nadja sellest suurt puudust, sest kui talle otsa vaadata, ei saa öelda, et ta pole burjaat. Ta tahaks ülejäänud burjaatidest enam aru saada ja oma lapselapsele burjaadi keelt-kombeid õpetada, aga ei oska.
Omaks on Nadja aga võtnud just enda kandi burjaatide šamanismi. Tal on peretuttav, naisšamaan, kes talle pidevalt nõu annab. Ja tema burjaadikeelses piirkonnas aseprokurörina töötav poegki peab šamaanitavadest kinni. Aga oma esivanemate keelt pole neil olnud aega selgeks õppida. Ehk õpib mõni Nadja järglastest?
Burjaatia reisijuhtides on kirjas, et Ulan-Ude lähedal (35 kilomeetrit lõuna poole) asub Ivolginsk, kus asub Venemaa budistide kõige tähtsam dazan ehk klooster (vt www.datsan.buryatia.ru). Nagu paljude asjadega siin maailmas, on selle pühamuga imelik lugu. See dazan ehitati Stalini toetusel või lausa korraldusel.
Kohalikud räägivad, et Stalinile olevat antud siit nõu ajal, mil sõjaolukord oli keeruline. Diktaator olnud nii armulik ja tänulik hea nõu eest (mees ise oli ju õppinud Gruusia vaimulikus seminaris), et lasi ehitada siia kloostri. 1990. aastani oli see ainuke tegutsev dazan Burjaatias.
Veetsime selles dazan'is pool päeva. Kuna meid saatis kohalik burjaadist giid Gelja, saime seal palju targemaks.
Dazan'i sisenedes tuleb kõigepealt teha ring ümber pühamu, jalutades aeglaselt ning ajada ringi palvetrumleid. On vaja rahuneda reisist ja valmistuda kohtuma pühaga. Kuna meid juhtis sel teel asjatundja, hakkasid paljud asjad, millest meil seni polnud mingit teadmist (või olid need väga pealispindsed), tunduma varasemast märksa loogilisemad ja arusaadavamad.
Paljudele burjaatidele on lamaism lahutamatu osa igapäevaelust. Nagu ütles Gelja, kes just oli tulnud tagasi Mongooliast, et reisile ei lähe ta kunagi enne, kui pole vaadanud erilisse kalendrisse ega konsulteerinud laamaga.
Lapsele nimegi ei pane burjaat üldjuhul laamaga konsulteerimata. Loomulikult ei hakka ta maja ehitama enne, kui laama ei ole maja asukohta heaks kiitnud. Meie ei leidnud Maksimihas üles naiste dazan'i filiaali. Varem polnud nagu kuulnudki, et budistidel on olemas naiste kloostridki, ikka näidatakse buda munkadena mehi. Alati peab midagi jääma järgmiseks korraks ...
Kui kohalikule burjaadile Ulan-Udes rääkida, et oleme Tartu ülikooli trepil seisnud nii, et meid lahutas dalai-laamast ehk pool meetrit, ja kuulanud ülikooli aulas dalai-laama loengut, ei suuda ta meie õnne uskuda, sest iga lamaisti eluunistus on meil täitunud. Ülim oleks saada veel õnnistus laamalt endalt.
Meile räägiti, et kui kunagi oli dalai-laama külastanud kooli ja teinud ühele lapsele pai, olnud kodus terve küla seda last vastu võtmas ja kõik külaelanikud burjaadid paitasid omakorda seda väikest ehmatanud koolipoisse, et saada õnnistusest osa.
Viienda eluaastani on lapsed burjaatide meelest kõik pühad ja nendel arvatakse olevat võime rääkida jumalatega. Muidu valitseb neil meeste kultus, sest väike poiss peab saama lauas süüa enne kui kõige auväärsem vana naine. Nad usuvad elu edasikandmisse. Seetõttu, olles kolmekesi lauas, valas perenaine esimesena teed ikka mehele. Vabandades end, et ta teab küll euroopalikku tava, et esimesena pakutakse lauas jooki-toitu daamile, kuid tema austab kohalikke kombeid.
Siberis matkates tuleb omada kannatust ja rääkida inimestega, siis hakkad kuulma palju huvitavat. Kui meile soovitati Ulan-Ude ja ümbruskonnaga tutvumiseks kohalikku giidi Geljat, tundus ta meile väga tänapäevase naisena, kes oma Toyotaga sõitis meile hotelli järele. Gelja on selgelt burjaaditar, kes õppinud elektroonikat, siis raamatupidamist, aga pärast lapse sündi teinud läbi turisminduse kursused ja hakanud eelkõige välisturistidele näitama burjaatide eluolu.
Mida kaugemalt tulnud reisimehed, seda enam tahavad nad näha kohalikku elu. See on üldtuntud tõde ja sellest on hakanud aru saama Burjaatia turismiarendajadki.
Veetnud päeva Geljaga, avaldas ta meile oma pere saladuse, et tema vanaisa vanaema oli pärit Lätist. Mõni aasta tagasi olid tulnud Lätist sugulased otsima oma kauge esivanema jälgi. Burjaatidest suguvõsa oli algul veidi ehmatanud, kohates lätlasi oma kodus. Kui nüüd Geljale mõtleme, tundub ta, kuigi oma olemuselt kindlasti burjaat, ülejäänud burjaadi naistest veidi suurem. Esiema geen elab selles naises edasi.
Ja oma tütrest tahab Gelja kasvatada burjaaditari. Tüdruk käib kohalikus Burjaadi kolledžis, samuti muusikakoolis, kus õpib laulmist ja rahvuspillidel mängimist. Meie nägime tüdrukut koos emaga, kui tal olid seljas eelmisel korral Mongooliast toodud rõivad.
Näis veidi naljakas, kui väike burjaadi tüdruk vaatas meile otsa ja tal oli seljas roosa jakike, millel suur kiri "Barbie". Selline see globaliseerumine kord on ...
Kuigi meiegi proovisime selga burjaatide rahvarõivaid ja avastasime nende kandmise võlu, tahavad väikesed burjaaditarid olla samasugused, nagu satelliittelevisiooni kaudu koju jõudvate seebikate tegelased. Ehk sedasi saavad nad paremini aru, kui väärtuslik on oma kultuur. Kuigi liialt kaua on kohalik võim ja kool seda halvustanud.
Gelja oli kurb, et tema ei oska burjaadi laule laulda, aga rahvuslikke tantse tunnevad nii ema kui tütar. Burjaadi toitude valmistamisel on Gelja ja ta ema aga tõelised meistrid. Need toidud aitavad sealses kliimas hästi hakkama saada.
Professor Aili Paju Tartus kutsub meie nõidu teadjanaisteks. Burjaatide juures on nii teadjanaisi kui -mehi, aga kõiki neid kutsutakse šamaanideks.
Kirjanikust reisimehena tõi Lennart Meri omal ajal Eestisse tõelise šamaanitrummi. See oli helilooja Veljo Tormiselgi ja dirigent Tõnu Kaljuste kasutas Tormise "Raua needmise" esitamisel samuti šamaanitrummi. Burjaatidel on šamaanid lahutamatu osa kultuurist.
Ulan-Ude etnograafiamuuseumis rääkis giid Gelja, et igal sügisel saavad Burjaatia (Baikali?) piirkonna šamaanid kokku ja avavad justkui hooaja. Burjaatias omavad šamaanid omamoodi litsentsi, neil on vist vähemalt kolm kategooriat, mis näitavad nende võimeid ja õigusi korraldada rituaale.
Kui varem olevat laamade ja šamaanide vahel valitsenud teatud mõttes jahedad suhted, siis nüüd pidid nad tegema head koostööd. Kui inimene tuleb laama juurde, pole välistatud, et mingi spetsiifilise häda leevendamiseks võib laama ta saata hoopis šamaani poole. Šamaanidki saatvat abiotsija sageli laamade juurde, kui arvavad, et nood võiksid inimest paremini aidata.
Laamad on muidugi haritumad, sest Ivolginski dazan'is on neil Burjaatias lausa riiklikult kõrgkoolina tunnustatud kõrgkool. Varem saadeti laamad õppima kas Tiibetisse või Indiasse, nüüd saavad burjaadid hariduse koduski (laamaks õpetatakse alles need, kel selleks arvatakse olevat eeldusi).
Šamaaniks aga ei õpita ja kuidas see kontroll käib, ei saanud me täpselt aru. Mingi šamaanide kvalifikatsioonieksam on Burjaatias siiski olemas.