Eile tähistati kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva. Minu kodu, kõigega, mis sees ja ümber, võeti minult 14. juunil 1941. Eelmisel päeval olin saanud 17aastaseks. Ma ei teadnud endal olevat süüd ja ega mind milleski süüdistatudki, vaid võeti kinni ja viidi sunnitööle söekaevandusse.
Põhjust pidin ise teadma. See oli isa amet, ta oli olnud Eesti Vabariigis konstaabel. Tema lahutati perest, viidi Venemaale hävituslaagrisse, kus anti kuklakuul. Mu emal tuli verivaeses Venemaa kolhoosis vaevelda 16 aastat. Õde pääses küll kinnivõtmisest, ent pidi hullema kartusel jätma kodumaa ja elab nüüd USAs San Franciscos, temagi jäi igaveseks ilma kodumaast.