Mark Soosaar: Tark hoiab tasakaalu

Mark Soosaar
, riigikogu keskkonnakomisjoni liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mark Soosaar.
Mark Soosaar. Foto: Henn Soodla

Kõige suurem loodusliku tasakaalu rikkuja on inimene. Sõida vaid Haapsalu maanteed pidi paar kilomeetrit Pärnust välja ning vaata paljakskooritud põldudele istutatud tänavavalgustust, kuhu tõenäoliselt kunagi maju ei tule. Inimlik ahnus on hävitanud sadu lõokeste, kiivitajate ja muude põllulpesitsejate kodusid. Mis aga toimub saartel ning laidudel, siis sinna tavainimese silm ei ulatu. Raske öelda.


Aga pilt Liivi lahe inimasustuseta saartel ja laidudel on tõepoolest enam kui kohutav. Silma hakkavad purukspekstud hooned, lõkkeasemed ning olmepraht, tagatipuks kormoranide happelisest väljaheitest hävitatud taimestik. Kõik see loob pildi maailmalõpust. Kes on dramaatilise pildi autorid? Kas vaid parvedena meie kodumerele kolinud kormoranid? Või on loodusliku tasakaalu rikkumises süüdi räimeparvi lõhkuvad traalimehed, Läänemere atrofeerumisele kaasa aitavad põllumehed, looduse taluvuskoormust mittetajuvad turismikorraldajadki?



Kormoranide nuhtlus


Kihnu saarestikus oli kuni 1970. aastateni peale Kihnu ja Manija aasta ringi asustatud Sorgu saar ning suveperioodil enamik laidegi. Kõikjal niideti heina, laidudel elavad mehed pidasid kalastamise kõrval linnukuninga ametit ehk ühiskondliku looduskaitseinspektorina oli neil õigus valvata hahkade, vaeraste, kosklate, partide, laukude, luikede, tuttpüttide ning paljude muude rändveelindude pesitsusrahu üle. Ja sallida kalakajakate munade korjamist, sest just see linnuliik kippus teiste arvel laiutama. Tollal linnades ja avatud prügimägedel toitunud ning liigiliselt vohanud kajakate arvukust oligi mõistlik siin, pesitsusalal piirata.



Nüüdseks on keskkonnaamet sisse seadnud totaalse liikumiskeelu laidudel ja sellega saavutanud kahjuks vastupidise tulemuse: ta on avanud kohalikele ukse omakohtuks kormoranirahva suhtes. Teadlastel ja ametnikel tasuks mõista, et Manija püsielanikel on võimatu taluda mitmetuhandepealist kormoraniparve, kes kevadhommikutel purustab saarel kasvavaid puid. Eks ikka selleks, et naabruses asuvale lagedale Anilaiule vedada ehitusmaterjali koloonia tarvis, kust sügisel tõuseb õhku mustav, vähemalt 5000pealine parv. Kormorani kõrval pesitseb veel luik, ülejäänud liikidele on lagastatud laid kaotatud maa.



Sageli pannakse kormorani peamiseks süüks inimestele määratud kalade nahkapanemist. Selliste süüdistustega tasuks olla ettevaatlik, sest elavas looduses pole keegi kellegi oma ja ellujäämiseks peab igaüks kedagi sööma. Pigem on kormorani õnnetus asjaolu, et temaga koos ja kõrvuti ei mahu enam keegi elama.



Vareste arv tahab ohjamist


Liigiline mitmekesisus on seotud paljude teguritega ja aastasadu Kihnu kultuuri juurde kuulunud kosklapidamisele paistab samuti lõpp tulevat. Seda mitte üksnes kormoranide massiivse pealetungiga merel, vaid hoopis vareste populatsiooni vohamisega. Kihnus ja Manijal palju inimpõlvi kestnud traditsioon kosklatele pesakaste üles seada, neist mõõdukalt mune võtta ja vastutasuks aidata kosklaperel pärast koorumist merre minna lõpeb lähiaastatel, kui keskkonnaamet ei anna luba vareste arvukuse ohjata.



Näiteks sel kevadel olid pea kõik kosklakurnad Manijal varestest lõhutud ja järelkasv jäi olemata. Ei aita isegi kosklakongidele tagakambri ehitamisest ega kongi lausa merekaldale torgatud vaia otsa kinnitamisest – varesed teevad ikka puhta vuugi!



Kes on püsielanik?


Omaette ja suur teema on hülgepüük, mille seadustamata jätmine ei välista kahjuks salapüüki. Minu tagasihoidliku hinnangu järgi võtavad kihnlased igal aastal paarkümmend hüljest. Hülgeliha käidi pakkumas isegi sõpruskohtumisel Setumaal, uudis sellest jõudis Toompealegi. Tuleb tunnistada, et pärast looduskaitsereformi on keskkonnaameti käed varasemast veel lühemaks jäänud, kontroll Kihnu saarestikus on peaaegu olematu. Ei aita siin range kaitse-eeskiri ega keelusildid. Pigem on keskkonnaministeeriumi hiljutine kuri pressiteade linnulaidude rüüstamise kohta sünnitanud usaldamatust riigi vastu.



Millised oleksid lahendused, et UNESCO pärimuskultuuride nimekirja kantud kihnu soost inimesed saaksid oma armsaks saanud saartel ja laidudel looduse ehtsad peremehed olla, esivanematelt õpitud tarkusega looduslikku tasakaalu hoida?



Arvan, et valitsuselt UNESCO-le saadetud Kihnu kultuuriruumi seletuskirja kui riiklikku alusdokumenti on vaja täiendada. Tuleb seadustada Kihnus, Manijal, Sorgus ja neid ümbritsevatel laidudel toiminud ajaloolised inimese-looduse vahelised suhted.



Mõistlik oleks koos kihnlastega välja töötada põhimõtted traditsioonilise hülgepüügi, linnustikku reguleeriva tegevuse, aga ka puisniitude ja rannaniitude hooldamise suhtes, sest viimasena mainitust sõltub roomajate ning kahepaiksete (eriti kõre) säilimine. Võin juba ette öelda, et see töö ei saa olema kerge, kuna seisame silmitsi vajadusega formuleerida selgelt ja üheselt püsielaniku staatus. Sest kerkib ju küsimus: kellel üldse tekib õigus hüljest lasta? Ka ainult kihnlasel või linnamehelgi, kes märtsiks kirjutab end mõnda Kihnu turismitallu rahvastikuregistrijärgseks elanikuks?



Sama käib laidude taasasustamise, kosklapidamise ning teiste praegu seaduseväliste, ent loodushoiu seisukohalt tarkade tegevuste suhtes. Möödunud talv tuletas meelde, et püsielaniku staatuse järele pole vajadus üksnes Kihnu kultuuri püsimajäämise pärast, seda on hädasti tarvis rannakaluri kui Eesti randades hääbuva ajaloolise elukutse hoidmiseks. Püsielaniku mõistet on tarvis jäätmeseaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse ja veel mitme valdkonna puhul. Sellest kõigest aga edaspidi.



Käesoleva teema puhul kokkuvõtteks vahest niipalju, et ilma teadlaste, riigiametnike ja kohalike elanike omavahelise dialoogita, üksteist kuulamata ja ühisosa otsimata ei tule Eesti looduse tõelisest kaitsmisest ega hoidmisest midagi välja. See oligi hiljuti Manijal toimunud ümarlaua ”Kormoranid ning hülged” eesmärk.



Õhku jäi lootus, et saarerahva pärimuslik tarkus, teadlaste uusimad uuringud ja ametnike koostöötahe aitavad ellu jääda nii vee all kui vee peal tegutsejail. Meie muidugi viimaste hulgas!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles