"Genova"
Osades: Colin Firth, Catherine Keener, Hope Davis, Willa Holland, Perla Haney-Jardine
Lavastanud: Michael Winterbottom
1 tund ja 38 minutit
Hinne: nõrk või väga hea
Mai kinos 16. juulini kell 19.15
Eksperimentaalne film
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Michael Winterbottom on üks omanäoline lavastaja, kellele meeldib pidevalt ujuda vastuvoolu.
Ta on keeranud vinti peale klassikalisele sõjafilmile (Welcome to Sarajevo), proovinud taaselustada vesterni (The Claim), eksperimenteerinud piiripealse ulmega (Code 46) ning ehmatanud üldsust väga naturaalse armastuslooga (9 Songs). Nüüd on siis järjekord jõudnud peredraamani.
Inglise professor Joe (Colin Firth) otsustab peale naise traagilist surma kolida koos oma kahe tütrega päikeselise Itaalia ajaloohõngulisse Genova linna, kus ta asub kohalikus ülikoolis õppejõuna tööle.
Harjumine uue elukorraldusega tõrjub alguses küll painava kaotusevalu kõrvale, kuid lõpuks peavad kõik asjaosalised ikkagi oma leinaga silmitsi seisma ning sellega toime tulema.
"Genova" kõige paremaks omaduseks on oskuslikult tabatud atmosfäär. Loomulikus valguses ja käsikaameraga filmitud stseenid loovad uskumatult autentse õhustiku, mis jätab tihtipeale mulje, nagu viibiks vaataja ise koha peal ning hingaks ise soolast Vahemere õhku.
Samuti väärivad äramärkimist tugevad näitlejatööd.
Põhiliselt kostüümidraamadega (The Last Legion) ja romantiliste komöödiatega (Bridget Jones I ja II, Love Actually) leiba teeniv britt Colin Firth teeb kannatava lese rollis suurepärase etteaste, millele ei jää alla ka teiste kesksete tegelaste osatäitmised.
Kahjuks valmistab pettumuse filmi sisu või pigem selle puudumine. Peale esialgset šokki, mis saabub praktiliselt esimestel minutitel, ei juhtu edasi enam midagi põnevat.
Reeglina keerlevad draamad mingisuguse sisemise või välimise konflikti ümber, kuid "Genova" eelistab valulikest kohtadest sujuvalt üle libiseda. Tegelased elavad lihtsalt oma elu, teevad oma asju ning kõik see sumbub mitte kuhugi. Ühel hetkel hakkavad tiitrid ekraanil jooksma ning film ongi läbi. Ei mingit kokkuvõtet, ei mingit lõpplahendust, ei mingit rahuldust.
Kinematograafilise eksperimendina on "Genova" kindlasti vaatamist väärt, kuid filmina jätab see lõppkokkuvõttes natuke soovida.