Lugeja kiri: Kirjuta ainult siis, kui teisiti ei saa

, Kuressaare
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus

Nii tavatses rõhutada Aadu Hint. Mina, kihnlane, Theodor Saare tütar, olen sellises seisundis olnud mõnda aega. Miks? Põhjus on imelihtne.


Minu kooliõdedel on väärt komme koguda Pärnu Postimehest artikleid, mis peaksid mulle huvi pakkuma. Vaimustusin 7. jaanuaril ilmunud Olaf Esna artiklist ”Kui laevu ehitas Kihnust pärit Järsumäe Enn”. Rõõmustas, et Esnatki teeb murelikuks asjaolu, et Järsumäe Ennu (1870-1953) nagu poleks Kihnus olnudki.



Mäletan hästi Enn Vahkelit, kelle foto on Tallinnas meremuuseumis kõrvuti Saaremaa kuulsa laevameistri Peeter Sepa omaga. Peeter Seppa pole Saaremaal unustatud.



Olin Järsumäe Ennu viimase laeva vettelaskmise talgutel 1941. aasta suvel. Selle ehitas ta oma koduõue mäel suure kivi juures, mille küljes võiks tõesti olla mälestustahvel laevameistri meenutuseks. Kui Ennult küsiti, miks talle meeldib ehitada koduõues, vastanud ta: hea ligidal söömas käia.



Ennul oli kaks poega. Poeg Jürile jättis oma sünnikodu Pao ja endale rajas kodu Järsumäele. Kuna Järsumäe maad saadi väikse järve kuivendamisest, oli pinnas väga viljakas ja kõik kasvas lopsakalt nii põllul kui viljapuuaias. Eriti on meeles suur sarapuu rikkaliku saagi ja suurte pähklitega.



Järsumäe talu oli mõeldud pärandada laevapuusepast poeg Jaanile, kes aga 1932. aastal hakkas oma kodu rajama Tallinna Kristiine heinamaale, sest abielludes oli talle Kihnu väikseks jäänud.



Kust ma seda tean? Üllatav oli sellest lugeda ajakirjast Kodu ja Aed (lk 74-76, 2008 mai). Piret Veigeli artiklis ”Kirgastunud aed” on sissejuhatavalt kirjutatud: ”Tallinna kesklinna tasulise parkimisala piires asub haruldane aed, mille armas ilme on säilinud sünnist saati samasugusena. Siin kehastub kirgastunult sõjaeelse vabariigi kuldaeg “täna seitsekümmend viis aastat tagasi”.” Kirjutatut illustreeris seitse fotot aiast ja majast.



Praegu on maja koos aiaga Jaani tütre Silvia (töötas eluaeg õpetajana) ja ta abikaasa Arne Ritsoni valduses. Jaan Vahkelit ja ta tütart ma isiklikult ei tundnud, kuid mäletan, et suviti viibisid nad Järsumäel. Imetlusväärne on see, et 75 aasta jooksul pole aed sisuliselt muutunud. See kinnitab, et aia rajaja Jaan Vahkel tegi õiged valikud.



Järsumäe edasine saatus oli järgmine: kui Ennu poeg Jüri suri, kutsus tema abikaasa oma õetütre Virve Köstri Manijast Paole elama, sest Kihnus olid paremad tingimused lastele hariduse andmiseks.



Miks Virve hakkas kasutama Järsumäe nime? Seda ma ei tea, kuid kümmekond aastat tagasi Mark Soosaare dokumentaalfilmis ütles Virve Köster välja lause, mis kõlas uskumatult. Ta väitis, et mingisugune vanaproua tuli Tallinnast ja võttis ära tema maad. Kohutav! Taipasin, et ta rääkis Järsumäe Ennu pojatütrest Silviast, kes on ju õigusjärgne pärija.



Tore, et Olaf Esna lugu ning ajakirjas Kodu ja Aed ilmunu annab selgust tegelikule olukorrale. Muidu jääbki arusaam, et oleme Kihnu Virvele kadedad ja halvad kihnlased, nagu viimasel ajal võib mitmest ajakirjast Virve öeldust välja lugeda.



Andestage, et süda tuli huultele … Kirjutama ajendas ka Theodor Saare (1906-1984) korratud elutarkus: ”Aus südametunnistus on kõige suurem varandus.”



Suur tänu Olaf Esnale, kes meenutas kihnlasest laevameistrit Enn Vahkelit (ehitas 69 alust)! Tal on väärt järglased, kes elavad Tallinnas Tehnika tänaval.



P. S. Enn Vahkeli abikaasa Reet oli minu ema tädi ja minu ema Virve ristiema.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles