Teejuht naiseks olemise imesse

“Karjäär? Praegu olen ju ema. Ma ei tea ühtki ametit, kes ma ei oleks. See tähendab kõiki ameteid ühekorraga,” ütleb Riinu Verlin kaheksandat pojakest süles hoides.

FOTO: Ants Liigus

Riinu Verlini töö on unikaalne: sünnitoetajad pole ämmaemandad ja meditsiinilise haridusega inimesed. Ometi on need naised, kes valmis juhtima teisi naisi õnneliku ja kauni sünnituseni. Sünnitoetajaid on Eestis paarkümmend.

Tartus ja Tallinnas teevad sünnitoetajad tihedat koostööd sünnitusmajaga, sest eesmärk on ju ühine: aidata lapseootel naisi ja pakkuda neile tuge teha valikuid, et lapse ilmaletoomine võiks kujuneda rõõmurohkeks ja heas mõttes meeldejäävaks tippsündmuseks naise ja kogu pere elus.

Esimene rasedus on igale naisele proovikivi. Raseduse ajal võtab keha naiselt justkui ohjad üle, kehale tuleb alistuda, seda pole võimalik enam trimmida ja näljutada, usub Riinu. On vaja ema või mõne naise tuge, kes aitab selle olukorraga leppida. Ja mehe imetlust. Raseduse aeg on enese sügava naiseliku olemuse leidmise kiirspurt. Kes tahab seda leida, kes mitte.

Tänapäeva sünnitajate emade põlvkonnal pole paraku tihti positiivset sünnitamiskogemust. Naiseliku tarkuse edasi andmise side emalt tütrele on katkenud. Nõukogude ajal sünnitanud naised seostavad sünnitamist alandusega, mida tahaks pigem unustada. Nii on neil raske tütrele toeks olla.

Pere tugiisik

Riinu on teejuht naiselikkuse ja emaks olemise müsteeriumisse, austades iga naise valikuõigust ning soove. Sünnitoetusega on ta tegelnud neli aastat. Kord nädalas, neljapäeviti kell 18 teeb Riinu Pärnu kunstnike majas rasedatele võimlemistundi. Kui lapseootajaga kujuneb turvaline ja hea suhe, on Riinu see, kes toetab ja aitab naist sünnituse juures. “Olen toetanud kümne beebi sündi ja aidanud lihtsalt hea sõnaga,” räägib naine.

Eesti sünnitusmajades hakati naistele tugiisikuid kaasa lubama ligemale 16-17 aastat tagasi, praegu on see üpris tavaline. Esimesed isad sünnitusmajas oli tõeline revolutsioon. Naine saab mehelt sünnitusel hästi palju hingelist tuge. Riinu praktikas on isad väga erinevad, nüüd on naisega sünnitama minek muutunud meeste jaoks vaat et kohustuseks.

Riinu abikaasa on laste sündimise juures olnud, kuid mees ise ei arva, et see teda veel paremaks isaks teeb.

“Ega see meestele kerge ole,” kõneleb Riinu. “Nad tunnevad ennast väga abitult. Mehed ei armasta üldse haiglat, sünnitushaigla on ju veel eriti feminiinne keskkond. Pluss valged kitlid, valged seinad ja aparaadid. Paljud mehed satuvad suurde segadusse. Arvan, et igal isal on õigus olla oma lapse sünni juures, aga iga mees ei ole sünnitoetaja.”

Ajalooliseltki pole olnud sünnitoetaja mitte mees, vaid teine naine, kogemusega naine, hästi sünnitanud naine. See naine teab, kuidas see protsess toimub, ta oskab koos sünnitajaga “kaasa sünnitada”. “Ämmaemandal on palju tegemist – sünnitajaid on mitu, analüüsid, paberite täitmised, aparaatide jälgimine, tal pole aega ainult ühe inimesega tegelda,” selgitab Riinu oma rolli.

Sünnitava naise kehal takistab lapse ilmale toomist hirm. Paljud sünnitajad on sünnituseks halvasti ette valmistatud. Sünnitoetaja roll on harimine. Riinu tutvustab naistele võimalusi, kuidas last ilmale tuua. Ka siis, kui naine ei taha sünnitamisest midagi teada, kui ta valib valuhirmus keisrilõike, austab Riinu naise valikut.

Kõige suurem tugi on Riinust naisele, kes soovib oma lapse sünnitada loomulikult ja rõõmuga ning teha sünnist püha sündmus. Riinu ise on sünnitanud nii haiglas kui kodus. Võib arvata, et ainult väga terved, julged ja ennast usaldavad naised võtavad tänapäeval ette kodus sünnitamise, kuid kindlasti pole selles midagi ebanormaalset, sest nii tulid ilmale ju kõik meie vaarvanemad.

Naiseks olemise lugu

Riinul on kaheksa poega, ta peab koos mehega Pärnumaal metsas väikest mahetalu. Vanim poeg on kaheksateist ja noorim alles pooleaastane. Talu tähendab veel kolme lehma, sigu, kanu ja põldu ning kõige selle toimetamisel lööb kaasa kogu pere.

Üheksa meest ja Riinu? Kuidas olete suutnud säilitada oma naiselikkuse? Riinu ütleb muiates, et ilmselt on see nii konkurentsi puudumise tõttu. “Nemad ongi aidanud mul naine olla ja naiseks jääda,” arvab ta.

Muidugi kujutles Riinu noorena ette, et valib mõne elukutse. Nüüd on mammuti küttimine peres mehe osa. “Karjäär? Praegu olen ju ema. Ma ei tea ühtki ametit, kes ma ei oleks. See tähendab kõiki ameteid ühekorraga. Saan ennast realiseerida absoluutselt igas mõttes, mida on võimalik välja mõelda,” räägib ta.

Muidugi ei osanud Riinu nooruses kaheksast lapsest unistada, kuid iga järgmine laps on olnud väga oodatud, ehkki mitte planeeritud. Seitsme venna legende teab Riinu hulgaliselt – küll pidi siis maa seest tõusma rahapadasid, ümber kukkuma kirikuid ja põhja minema laevu.

Esimene poeg sündis Riinule, kui ta oli kolmandat päeva 19aastane. “Olin noor, kuid olin selleks valmis,” mõtiskleb Riinu. “Naiselikkuse saladus on naiselikkuse jõu tunnetamine. Naiselikkuse jõud on hoopis teistsugune kui mehelikkus. See pole niivõrd füüsiline, kui sügavalt sisemine. Kõikidel naistel on seda jõudu hästi-hästi palju, ainult seda ei tunta ära. Minagi ei teadnud 19aastaselt sellest midagi.”

Naise tugevus on tema intuitsioon. “Sooviksin, et naised õpiksid kuulama oma sisehäält, ja kui nad on selle ära tundnud, võtaksid seda kuulda,” laususb Riinu.

Riinu toob oma elust näite. Noore emana märkas ta, et üks tema poegadest ei saa algkoolis hästi hakkama. Ja siis tegi ta otsuse, et võtab lapse koolist ära ja hakkab teda ise õpetama. Sisehääl ütles, et nii on õigem nii ema kui lapse jaoks. See samm oli esimene ja nõudis suurt julgust. Hiljem on ta teistelegi poegadele esimese kooliastme tarkused selgeks teinud ja siis koduõppel olnud lapsed kenasti kooli saatnud.

Riinu kolm nooremat poega on sündinud kodusaunas. Taustaks õnnepisarad, kaunis muusika ning küünalde sära.

“See on olnud pikk, keeruline ja minu jaoks suur eneseotsimise, -kaotamise ja -leidmise aeg,” ei varja julge naine. “Meie elu on sedavõrd reeglistatud, et vahel tekib küsimus: kas ma ikka tohin teha otsuseid, mis puudutavad mind ja minu peret, lapsi ja laste sündi.”

Valu tuleb hirmust

“Tänapäeva lapse sünni juures puudub pühitsus. Iga lapseootel naine vajaks rohkem tähelepanu ja hoolitsust. Tunnen, et sellest on palju puudu,” tõdeb sünnitoetaja. Kõigil on kiire. Riinu meelest vajaks naine just teiste naiste toetust. Ei maksa arvata, et korra sünnitanud naisel on sünnitamine selge. See pole kunagi ühtemoodi, see on Riinu kogemust mööda iga kord püha ja eriline.

“Meie ühiskonnas domineerivad hirmutavad sünnituslood. Kannatus peaks nagu kuuluma sünnituse juurde ja mida jubedam see on olnud, seda rohkem oled nagu ema,” on Riinu tähele pannud.

Riinu tõdeb, et miskipärast ei meeldi naistele kuulata sünnitamist kui rõõmulugu, see tekitab pahameelt. Otsitakse vabandusi, et oma kannatusi õigustada.

“Ei tasu lugeda, kuulata ja rääkida neid hirmsaid kirjeldusi,” soovitab Riinu rasedatele. Ta on ise tunnistajaks, kuidas teistmoodi mõeldes võib lapse sünd kulgeda rõõmsalt ja piinata. Osata sünnituse protsessi sisse minna, töötada koos lapsega ühes rütmis, tajuda last, kuulata oma last, olla temale häälestunud.

“Alles seitsmenda poja sünd andis mulle rahulolu. See oli soe ja kaunis sündmus koos mulle kõige kallimate ja lähedasemate inimestega. Pärast lapse sündi valdas mind enneolematu jõu-, kindlus- ja õnnetunne: ma sain hakkama! Tean, kuidas seda tehakse!”

Valu tuleb hirmust, teab Riinu. Hirm tuleb teadmatusest. “Tahaks oma tööga näidata, et sünnitamine rõõmus, õnnes ja naudingus on võimalik. Seda võib iga naine.”

Väga moodne on sünnitamist liigitada: orgastiline sünnitus, ekstaatiline sünnitus, sünnitus tünnvannis, loomulik sünnitus jne. Igal naisel on võimalus valida, mida ta soovib sünnitusel kogeda. “Mina ei saa naise eest sünnitada, kuid ma võin teda toetada tema valikutes ja aidata oma kogemusega kaasa,” lisab Riinu.

Sünnituskogemus pole sõnadega kirjeldatav. Sünnitoetajail on tugev usk sünnituse loomulikkusesse, neil on endal hea sünnituskogemus jagada. Ja usaldus tekib pikema koosoldud aja vältel.

Sünnitoetajad loodavad koostööle Pärnu haiglaga, praegu see veel ei toimi. “Tahaks istuda ühise laua taha ja rääkida läbi vastastikused ootused ja lootused. Me pole konkurendid,” tähendab Riinu.

    Loe ka neid

    Tagasi üles