Elus on fakte, mida pole võimalik ümber lükata. Koos sellega küsimusi, millele vastata võivad ainult küllaldase teabe valdajad. Kuid ettepanekuid võib teha see, kes kõike ei teagi. Kui midagi läheb viltu, eks siis aidaku see, kes teab rohkem.
Elmar Joosep: Reserve jätkub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisiis, alustame faktidest. Meie majandus käib alla ja selle ebameeldivaim tulemus on tööpuudus. Seadusi tegev riigikogu ja meie riigi täitevvõim ei ole suutnud olukorra parandamiseks suurt midagi teha, kriis ei ole kontrolli all, nagu kinnitas meie president. Erakondlik lehmakauplemine viis sõjaeelse Eesti poliitilisse kriisi, mida ei lahendatud kõige korrektsemal viisil. Riigi- ja omavalitsusametnike arv on toonase Eesti Vabariigi ametnike hulgaga võrreldamatu.
Ajaloost õppides
Ajaloo õppetund räägib: riigi raske majandusseis ja töötute arvu arutu suurenemine tõi täiesti demokraatlikul teel Saksamaal võimule natsionaalsotsialistid ja riiki juhtima Adolf Hitleri, seejärel verise diktatuuri ja vallutuspoliitikast tulenenud Teise maailmasõja. Pole võimalik, et Eesti asjad kulgevad sellise stsenaariumi järgi, kuid pole võimatu, et midagi sellest siingi sünnib. Igal juhul tekitab tööpuudus hulgaliselt rahulolematuid inimesi, peale suure arvu olemasolevate, kes võivad süüdistada meie poliitikuid tegevusetuses, võib-olla isegi õigustatult. Kindlasti on meil oodata kuritegevuse kasvu.
Kui demokraatlik riigivalitsemise süsteem oli Saksamaal ja mujalgi üsna võimetu majandust kriisist välja tooma, siis totalitaarne kord kaotas seal tööpuuduse lühikese ajaga ja kasvatas samal ajal riigi relvajõud Esimese maailmasõja järgsete piirangutega mahasurutud seisust arvestatavale tasemele.
Demokraatlik kord ei ole suutnud meid kaitsta kaks aastat tagasi Tallinnas ja mujal toimunud vandaalitsemise eest ega karistada süüdlasi.
USAs on mul olnud võimalus näha kaht San Francisco lahte ületavat hiigelsilda, mis majanduskriisi aastail valmisid hädaabitööde korras. Rajatisi, mida normaalselt toimiva majanduse tingimusis oli raske püstitada, on kriisiajal kerkinud mujalgi, sealhulgas Saksamaal kiirteid. Eestiski, kui nimetada vaid Vabaduse puiesteed Tallinnas.
Kui töökohtade kadumine on katastroofiline, tuleb neid luua. Kus on nüüd meie kommunistid? Me kõik teame, et nende valitsemise ajal tööpuudust polnud.
Fraktsioonidevaheline lehmakauplemine Eesti esimestes riigikogudes tekitas inimestes tülgastuse, mida kasutas ära vabadussõdalaste liikumine. Nähtavasti oleksid nemadki haaranud Eestis täiesti seaduslikult võimu. Pätsi ja Laidoneri võimuhaaramist ei saa kuidagi nimetada seaduslikuks, kuigi nende hilisem, annekteerimiseelne tegevus osutus majanduslikult tõhusaks ja isegi poliitiliselt edukaks.
Olen sündinud ja kasvanud riigis, kus omavalitsusreformist suurt ei räägitud, kuid see tehti ära. 1938. aastal vähendati Eestis tunduvalt valdade arvu. Mu kodukohas ühendati siis Halinga vallaga sünnivald Enge, Kaelase ja Vee. Kui enne oli igas nimetatud vallas üks palgaline ametnik, vallasekretär, siis pärast reformi asendas nelja ainult üks.
Vallavanem oli auamet, tõsi, mingit sümboolset tasu, mõnikümmend krooni kuus, ta selle eest siiski sai. Keegi ei tõstnud hädakisa, et vallamaja jäi kaugele. Sest, olgem ausad, kui palju tavaelanikul vallamajas käia vaja on? Nüüd ei jõua seal ametnikke üles lugeda. Samal ajal on elanike arv vallas oluliselt vähenenud, külad on maapinnalt kadunud. Sae- ja jahuveski sõja ajal maha põlenud, mitu meiereid on lakanud tegutsemast, koole on suletud. Kuid vallamajas on nüüd igal laual ametniku tubli abiline – arvuti. Sellega saab tõsta nii kantseleitöö kui sidepidamise tõhususe varasemaga võrreldes täiesti uuele tasemele. Peale selle on seal arvatavasti kasutada mõni ametiauto, mida ühelgi omaaegsel vallasekretäril küll ei olnud. Ja teed on nüüd palju, palju paremad.
Liiga palju esindajaid
Halinga vallal on oma teabeüllitis Vallaleht. Oleks kena, kui vallarahvas kas või sellestki saaks teada, kas või kord kvartalis, missugust kasu on üks või teine valla ametnik selle ajaga oma valla rahvale toonud ja mida valla hüvanguks korda saatnud.
Tänapäeval on maailmas ligi 200 riiki või sellesarnast moodustist oma lipu, vapi ja enamasti sportlastega olümpiamängudel.
Pole teada, kui palju uurisid need, kes panid kokku meie viimase põhiseaduse ja määrasid seal riigikogu liikmete arvu, vanemate riikide või meie oma Eesti esimest põhiseadust ja esinduskogu liikmete arvu. Sõjaeelses Eestis oli riigikogus, nii kaua kui sellel lasti koos käia, liikmeid 100. Üle viie aasta ehk ligi veerand sõjaeelsest iseseisvusajast saadi üldse riigikoguta läbi. Taastatud Eesti Vabariigis tegi keegi ettepaneku: olgu liikmeid 101. Väidetavalt lisas valgustatud pea ühe liikme, et vältida hääletamisel tekkida võivat viigiseisu.
Keegi pole kartnud viiki, kui ehk välja arvata rootslased. Neil on parlamendiliikmeid 349, kuid kui see ikka oligi seesamane viigitont, siis on nad näidanud ära selle vältimise teise võimaliku suuna ja vähendanud ümmargust arvu ühe võrra. Seda tahaks kohe teada, kes meil tegi sellise toreda ettepaneku suurendada riigikogu ühe liikme võrra?
Kui juba alustasime riigikogu liikmete arvu käsitlust, oleks mõistlik võrrelda seda meil ja mujal. Kui mitut elanikku esindab üks riigikogu liige Eestis ja kui mitut ülejäänud riikides? Mõistlik on võrrelda enam-vähem ühesuguse rahvaarvuga riike. Sellepärast jätame kõrvale need, kus elanikke on alla miljoni (neid on üle 40), ja moodustame rühma riikidest, kus neid on ühest viie miljonini (selliseid riike on 44).
Eestis esindab üks riigikogulane ligikaudu 13 000 elanikku ehk tema ülalpidamiskulud jaotuvad 13 000 elaniku vahel. Lätis ja Armeenias on see arv 23 000, Leedus 24 600, Soomes 25 000, Rootsis 26 000 ja Venemaal 230 000, kuid viimasena mainitu pole eelmistega võrreldav, sest oma rahvaarvuga kuulub Venemaa suurriikide rühma.
Ent võtame veel mõne Eestiga enam-vähem võrdse rahvaarvuga, kuid majanduslikult meist tunduvalt edukama riigi: Sloveenia 20 000, Iirimaa 24 000. Miks küll Eestist majanduslikult tublisti edukam kahe miljoni elanikuga Sloveenia võttis parlamendiliikmete arvuks 80?
Säästlikkuse poolest rahvaesinduse kujundamisel torkab silma Aafrika. Kuigi enamik sealseist riikidest jääb majanduslikult arengult üsna tagasihoidlikuks, siis pisikesele saareriigile India ookeanis - Mauritiusele tahaks küll tähelepanu juhtida. Elanikke on seal pea võrdselt Eestiga ja sisemajanduse kogutoodangus pole suurt vahet, kuid parlamendiliikmeid on 70.
Vaatamata sellele, et üleminekuaeg hakkab meil üle saama, seadused on valdavalt paigas ja tööd on riigikogus kõvasti vähemaks jäänud, ei räägita riigikogu koondamisest. Sõjaeelses Eesti Vabariigis sellest räägiti, pea kõikide erakondade ettepanek oli liikmete arvu vähendada.
Nüüd esindab kuus inimest Eesti rahvast europarlamendiski. Rahvaesindajate arv muudkui kasvab, rahvaarv aga … kui kasvabki, siis migrantide arvel.
Riigikogu ja omavalitsus saab ümber jagada ainult seda, mida rahvamajandus toodab. Kas peab siis kõrgelt tasustatavaid jagajaid olema nii palju?