Suvi 1989: Pärnu kuurort muutuva aja tõmbetuultes

Jahid jõel ja Pärnu lahel on võimust sõltumata osa Pärnu suvest.

FOTO: Henn Soodla / Pärnu Postimees

1989. aastal räägiti Eestis IMEst, tähistati kartuseta Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva, seisti Balti ketis. Pärnus mõeldi linna ja rajooni isemajandamise kontseptsioonile, oldi pahased kaubadefitsiidi peale ja muretseti kuurordi allakäigu pärast.


Pärnus võeti 1989. aastal 15. aprillist 15. oktoobrini igal alaliselt mujal elavalt kodanikult, kes ajutiselt oli tulnud Pärnusse, kuus kaks rubla kuurordimaksu ja 50 kopikat heakorramaksu. Täitevkomitee korraldusel tegeles kuurordikaartide ja heakorramaksu talongide väljastamise ja maksu kogumisega kooperatiivi EXTPA korteribüroo Ringi 2a.



Kahest maksust laekuvaid summasid kasutati puhkemajanduse ja turismi arendamiseks ning töötajaile tasumiseks kooskõlas kuurordimaksu eelarvega.



Peremeheta linn


Pärnu linna käestlastud heakord oli 20 aastat tagasi üks peateemasid kohalikus lehes. Talvel tauniti soolaliivaseguse lume lükkamist haljasaladele. Kevadsuvine häda oli üldine laamendamine ja lõhkumine. Puruks peksti nii betoonist prügiurnid kui pargipingid. Avalikest lillepeenardest katkuti õisi või viidi taimi koduaedadesse.



Pärnu roheline malev teatas, et organiseerib heakorra ja haljastuse töögrupi, kuhu oodati vabatahtlikke.



Roheliste seisukoht oli, et elukeskkonna ja linna üldilme huvides ei tohi linna haljastus väheneda ühegi põõsa ega puu võrra. Kui on vaja vana puu kõrvaldada, tuleb asemele istutada kaks puud.



28. jaanuaril toimus kuurordi klubis esimene Pärnu rahva foorum. Vaadati Tallinnfilmi tööd "Pärnu mure ja häbi" ning kuulati NSV Liidu rahvasaadiku kandidaadi Juhan Aare seisukohti, kuidas Pärnu probleeme lahendada.



Linnarahvale anti teada, et Pärnu lahe veeproovid sisaldasid silmatorkavalt palju naftaprodukte. Lahustunud hapnik ja fosfor ning lämmastikühendid näitasid kaunis rohket toitainesisaldust, mida tingis kas puhastamata või osaliselt puhastatud heitvete suunamine merre.



Kultuuriklubi, mida foorumil esindas Pärnu muuseumi direktor Omar Volmer, nõudis linnast rasketööstuse kadumist. Samuti ei tohtinud enam suurendada voodikohtade arvu sanatooriumides. Nõuti tüüpprojektide järgi ehitamise lõpetamist ehk Lasnamägede peatamist. Pärnusse sooviti konverentsisaaliga hotelli, keskeri- ja kõrgkooli.



Talupidajate liit nägi Pärnu lahe tervise taastamiseks ette põllumajandusliku tootmise hajutamist ja mineraalväetistega priiskamise lõpetamist.



Küll olid nii avalikkuse esindajad kui toonased võimulolijad ühte meelt selles, et Pärnu linnale ja rajoonile tuleb vaadata kui ühtsele maakonnale. Kokku kutsuti nii mõnigi töö- ja ekspertgrupp, et välja töötada maakonna isemajandamise kava.



Tiit Nuudi tõdes foorumil: "Jääb tunne, et Pärnu linnal õiget peremeest ei ole."



Pärnu tulevik IME raames



IME ehk isemajandav Eesti oli nelja mehe ettepanek, mis 1987. aasta septembris ilmus Edasis. Selle ettepaneku mõte oli Eesti üleminek täielikule isemajandamisele ja sõltumatus üleliidulistest jaotuskavadest. Hiljem on mõnigi toonase NSV Liidu tippudest tunnistanud, et see oli eestlastel kaval plaan ja ohtlik Nõukogude Liidule. Kõigepealt andke meile majanduslik iseseisvus, küll siis jõuab järg riikliku sõltumatuseni. Eks nii läinudki.



Pärnu Postimees võttis rahva suhtumise kokku kahe lausega: Pärnu - tööstus- ja majanduslinn - EI. Pärnu - kuurort- ja puhkelinn - JAA.



Linna täitevkomitee esimees ehk viimane nõukogudeaegne linnapea Valeri Dejev hoiatas, et tootmissfäärile käega lüüa pole võimalik. Tõesti, kõigist Pärnu töötajatest oli tootmissfääris 1989. aastal hõivatud kolm neljandikku ehk kümme protsenti enam kui Tartus ja neli protsenti rohkem Tallinnast.



Kogu Nõukogude Eesti töötajaist rabas Pärnus viisaastakute nimel 3,9 protsenti, tööstuslik-tootvast seltskonnast 4,5 protsenti ja Pärnu andis 5,9 protsenti ENSV tööstuskaubast. Polnud paha.



Pärnu territooriumil oli 16 iseseisva bilansiga tootmiskoondist või tööstusettevõtet ja 19 tsehhi-filiaali, mille peaettevõtted asusid mujal Eestis. Pärnu paistis silma kerge-, toiduainete-, metsa- ja puidutööstuse, masinaehituse ja metallitöötlemisega.



Vesi reostatud. Mitte supelda!


Toonane Pärnu linnavalitsus oli üsna valutult võtnud omaks avatud suhtlemise avalikkusega. Pärnu Postimehe vahendusel olid selleks mõttevahetused pressisaalis.



Näiteks täitevkomitee esimehe esimene asetäitja (hilisem Pärnu linnapea ja riigikogu liige) Rein Kask: "Tunnetan ka ise, et süsteem on paigast ära." Jutuks oli talvine teehooldus. Tehtud töö mõõt oli rubla ja näiteks 75rublase kuupalga eest pidi majahoidja vajadusel käsitsi lahti lükkama ligi 2,5 kilomeetrit teid.



Täitevkomitee esimehe asetäitja Vello Mägi (juhtis hiljem taastusravikeskust Estonia) andis linlaste soovidele vastu tulles teada, et Pärnusse plaanitav konverentsisaaliga hotell tuleb 300-400kohaline, maksab 3,5 miljonit rubla ja ehitatakse aastatel 1996-1998.



Mudaravilat lubati 1980. aastaks, kuid kuna linnale oli esmatähtis haigla ehitus, tuli materjalid suunata sinna. Elamumajanduse tüüpprojektidele vastukaaluks tellis täitevkomitee 2-2,5korruseliste telliselamute projektid, kuid uuskortereid ei lubatud niipea. Nimelt ei jätkunud ... telliseid. Miks meenub siinkohal keegi isand Kõrvits, kes palgast ja kõhu kõrvalt kokku hoides majaehituseks telliseid kogus?



Madaltihedat ehitust lubati kõigepealt Niidu elamurajooni ja 9. Mai elurajooni Riia maantee poolsesse külge.



Mõistes Pärnu rannapildi nukrust, lubas täitevkomitee 1989. aasta teisel poolel korraldada konkursi rannakujunduse saamiseks.



Neljas sild pidi Pärnusse projekteeritama 13. viisaastakul ja ehitatama 14. viisaastakul, kuid õnneks-õnnetuseks said viisaastakud enne otsa.



Linnavalitseja Vello-Vahur Popp ütles rahvale ära, et soovitud kalaturgu Pärnusse ei tule. Miks? Kala pole.



Lahevee olukorra kohta märgiti, et see pole paranenud ega halvenenud. Jõevee kvaliteet seevastu oli halvenenud Sindis ja Pärnu sadamas, kuid selle põhjused ja dünaamika polnud teada.



Vallikäärule lubati 1990. aasta kevadeks katust, mis pidurdaks müra levikut ümbruskonnas.



Linnajuhid olid kõrvale tõstnud need avalikkuse soovid, mis kuulusid "raskemini või kohe mitteteostatavate" kilda. Sellised olid: rohkem pinke ja lilli linnapilti. Luua kord kalmistuil ja lahtise õlle müügikohtades. Laiendada kohaliku raadio haaret ja kanda seal üle täitevkomitee istungeid. Võimaldada lastel kasutada tenniseväljakut. ELO maja. Lastekohvik. Rahvusliku toidu baar. Vihmaveetorud majadele. Pärnakatele taastusravi kohalikus kuurordis.



Aasta lõpuks lubati Kalevi (ennistatava nimega Rüütli) tänava kujundusprojekti. Projekteerida anti Koidula purskkaev ja mõeldi Keskväljaku (Teatriväljaku) kujunduse peale.



Kaugemad suvevõõrad, kes Pärnu vete seisust midagi ei teadnud, püüdsid linnast ruttu lahkuda, et puhkus mujal veeta. Ajakirjanik Baškiiriast pidi oma piletiprobleemiga pöörduma lausa toimetusse, sest nelja päeva jooksul polnud tal õnnestunud Pärnust lahkuda.



17. juunil kirjutas leht: "Rannas sildid "Vesi reostatud. Mitte supelda!" Kas tulebki tõelist hooaega?" Veel küsis ajakirjanik, et kui NSV Liidust enam nii väga Pärnusse ei kiputa ja välismaalt veel ei tulda, siis kus on meie oma inimene. Miks tema ei tule päikeseküllasel pühapäeva pärastlõunal randa?



Veidi hiljem tõdes leht, et rannas häirib kõige enam kioskite, treppide, kõnniteede, rannapaviljonide lagunemisaste.



Küll olid einelauad meeldivalt söögi- ja joogipoolist täis, kuid ilusate ilmade ajaks ei lubanud ükski müüja ega toitlustusjuht samasugust küllust.



Suve lõpupoole komandeeriti toimetusest randa Jüri Piirisild. Oli ta seal rannas, kaua ta nüüd oli, aga muljete kokkuvõtte pealkiri sai paljuütlev: "Igav liiv ja tühi väli ...".



Rahvasuu rääkis, et kõige kartmatumad suplejad olnud miilitsatöötajad siseministeeriumist, sest ollus, millega vees vahel kokku puututi, pärines samuti siseorganitest.



Kirkkovene Pärnu vetel


Spordisuvi 20 aastat tagasi tundub tagasivaatena lehe kaudu sündmustevaesem varasematest, aga kirkamaid kilde siiski leidus.



Näiteks toimusid Pärnus Kalevi lahtised karikavõistlused, mis seekord olid lausa rahvusvahelised. Ei, mitte Läti ja Leedu osalemise tõttu, vaid sellepärast, et väljaspool arvestust tegi kaasa grupp soomlasi.



Esimest korda nähti Pärnu vetel kirkkovene't. Soomes Sulgavas valmistatud kirkkovene oli esimene omasugune sõudepaat Eestis ja ilmselt kogu NLis. Veesõidukis oli 14 kohta ja nimi pärines ajast, mil Soome saarerahvas sellega hakkas kirikus käima.



Pärnu sõudeklubi Aeron esimees Mati Villsaar arvas, et tulevikus hakatakse korraldama kirkkovene'ga sõudevõistlusi ja spordiveteranid proovisidki paadi omadused ära.



Jazz ja laadad


Leht kirjutas, et Pärnu suvi 1989 on tulvil muusikat. Kõigepealt alustas "Jazz fiesta", mille kõrgpunkt oli traditsiooniline "Tere, Pärnu suvi!". Juuli alguse sisustas esimest korda rahvusvahelise ulatusega "MONOFEST".



Kohalik estraadi- ja ulmenähtus Kuldne Trio oli samuti laialt ette võtnud. Kalevi staadionil tähistati trio 15 aasta lahinguteed uues keelatud salakavalas sõjakavas "Lõuad pidada i edasi teenida".



Militaarkava oli uhke ja mitmekülgne: Kuldne Trio (Pärnu sõjakooli VIA), Lilleke (Rakvere piirivalve näidisorkester), Viimane Padrun (Teadmata Kadunute Ansambel), Vanad Kellad (Kremli Kursantide Trio), Tiina Paut (Laulev Alastajaõde), pioneer Bobik (Z. KosmoSmeljanska nim. Malev), "Miss Hävitaja 1989" Juliana Vlassova (Tartu lennuväli). Kuulutus teatas, et valitakse "Miss Pobeda 1989", tehakse striptiisi, toimub oksjon, on magamisvõimalus ja pakutakse sõdurisuppi.



Moes oli video. Metsakombinaadi staadionil oli V. Rohtmetsa & K. Vare video-show, pilet maksis kolm rubla.



Juulis ja augustis peeti Pärnu kesklinna tühermaal laata, müüdi toidu- ja tööstuskaupa, oli autode komisjonimüük, õnnemängud, pakuti laadasuppi ja šašlõkki.



10. detsembril toimusid uutmoodi kohalikud valimised. Pärnu linnapea kabinetti asus Jaak Saarniit. Oli alanud taasiseseisvumiseelne ajalugemine. 

Tagasi üles