Kunagi, kui Pärnu Kesklinna silda remonditi, värviti selle ääriste väravad kollaseks. Üsna sobiv tollasele suvepealinnale. Osa linlaste reaktsioon sellele oli aga päris terav. Mäletan lugejakirju ja arvamusartikleid sellest, kui kohutav see on ega sobi kohe kuidagi. Lõpuks jäi õnneks kõik nii, kuid palju energiat eimillelegi oli kadunud.
Viimased aastad Pärnut veidi eemalt jälginuna meenub mulle see silla lugu. Tundub, et suur osa aurust läheb tühjale kohale. Kui linnapea kontrollib kriisiajal kõnniteid, on mõtlemises midagi põhimõtteliselt valesti. Mitte et linnapea ei peaks teede olukorraga kursis olema, kuid järsku võiks ta seda aega kasutada pigem mõtlemiseks sellele, mis peaks Pärnus elu hoidma kümne aasta pärast.
Tuletades meelde oma viimast kohtumist linnapea Mart Viisitammega, meenub tema vastus mu küsimusele, mis on või peaks olema Pärnus kümne aasta pärast. Ta arvas, et lisandub mõni kaubanduskeskus ja mõni tee on rohkem korras kui praegu. See aga ei üllatanudki mind niivõrd kui tema vastus küsimusele, mida ta riigi heaks teinud on. “Mina? Mina ei ole Eesti jaoks midagi teinud,” ütles ta vahetult pärast eelmisi kohalikke valimisi. Kurb.
Minevik minevikuks, eks kõik ole teinud vigu ja kõigil on võimalus ennast parandada. Seega ma olengi nüüd oodanud, et selgub linnavalitsuse visioon, kuidas liikuda edasi. Kahjuks: mida ei ole, seda ei ole. Võimalusi on ju tegelikult väga-väga palju, tuleb vaid veidi analüüsida ja eesmärki silmas pidades tegutseda. Tuleks mõelda, mis tooks inimesi siia. Aga ettevõtteid? Mis eristaks Pärnut positiivselt kõigist ülejäänud linnadest Eestis, Baltikumis, Euroopas? Mis paneks kohalikke uhkusega ütlema, et nad on pärnakad? Kas see kõik pole see, mille eest me linnavalitsejatele maksame?
Muide, oma lõputöös Tartu ülikoolis analüüsisin ma Pärnu linna mainet nii kohalike kui mittepärnakate silmis. Selgus, et kõige halvem oli linna maine kohalike hulgas, kuid samal ajal ei soovitud selle parandamist. Mittepärnakad hindasid seda suhteliselt kõrgelt, kuid soovitasid selle arendamisega tegelda. Seega, potentsiaali on, aga Pärnul endal tahtmist mitte. Mõtlemapanev, kas pole?