Jana Moosar: Pärnu võlu ja valu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jana Moosar.
Jana Moosar. Foto: Urmas Luik

Allar Kaasiku artikkel andiski paraja tõuke sulg veel kord kätte haarata, et panna kirja viimased avaldamata mõtted selle kohta, kuidas olen Pärnu võlu ja valu nelja aasta jooksul näinud ja mõistnud.


Suvepealinn on kuurortlinna üks õnnestunumaid turundusprojekte. Oli õige aeg ja - mis kõige tähtsam - asjatundlikud inimesed. Käivitatud rong liigub siiamaani.



Aga mis on iga turundusprojekti eesmärk?



Tõmmata inimeste tähelepanu ja luua soodne taust kauba omadustega tutvumisele, konkurentidega võrreldes erisuste leidmisele ja lõpuks ostule.



Millele siis Pärnu linna puhul? Kuna asjad on järgus, kus linna prioriteedid ei ole turismi-, kuurordi- ja turundusinimeste ning avalikkuse vahel selgeks vaieldud, jään ametliku vastuse võlgu.



Kuid isiklik seisukoht mul on. Me saame maailmale müüa kas originaalsust või ülikõrget kvaliteeti.



Imetore, kui mõlemat koos. Pärnu omapäraks jääb kvaliteetne avalik ruum ja raviteenused. Väga palju toetub neile kahele sambale.



Müüa ainuomast


Linn ei ole juba pikki aastaid professionaalse turundustööga tegelnud, mistõttu “suvepealinna” terminist on saanud ebamäärane mõiste. Asjatundlikkuse puudumine on asetanud meid olukorda, kus maailm meie ümber liigub juba pikemat aega teistsuguses tempos.



Kuni ei suudeta-taheta Pärnut paigutada (kas või enda pärast) Eesti ja maailma kaardile üheltpoolt linnana tema parimate omadustega, teisalt ausate analüüsidega elanike võimekuse ja konkurentsivõimeliste spetsialistide kohta, olukord ei muutu.



Iga tervemõistuslik kuurortlinn püüab müüa endale ainuomast, seista hea, et ei dubleeritaks ühegi teise linna ettevõtmisi ega festivalivorme, et kohalike ettevõtjate pakutavad teenused ja kaup oleksid originaalsed. Ja kõige tähtsam: et linnaruum oleks omanäoline ja turvaline.



Pärnus elavate inimeste eneseväljenduse võimaldamine ongi ainus põhjus, miks linnal või riigil on kultuuriosakond, -amet, -ministeerium.



Seepärast on Pärnus viimasel neljal aastal rõhutatult prioriteediks olnud kohalike inimeste tegevuse toetus. Sest elukoha valiku statistika, eriti spetsialistide kohta, annab meile Pärnu kohta ärevaid teateid.



Kui Pärnu linnavõim peab kuurortlinna arendust tähtsaks, loob ta selleks asjatundjatest koosneva korraldusmehhanismi, määrab kiirreageerimisvormid, teeb pidevalt olukorra monitooringut ja analüüsi ning professionaalset turundustööd ja eraldab selleks rahagi.



Olnut pole analüüsitud


Kõik neli Pärnus töötatud imeilusat aastat olen ma vastanud meediale suvepealinna strateegiat puudutavates küsimustes. Alati nagu nüüdki olen saanud rääkida vaid isiklikust seisukohast, sest teemavaldkond ei ole kultuuriosakonna kureerida.



Pakun Pärnus palavalt armastatud populistliku diskussiooni “kes või mis toob Pärnusse suvel turisti?” taustal pisikese mõttemängu.



Kujutagem ette, et praegu Pärnus suviti asetleidev heal tasemel kahenädalane klassikalise muusika festival toimuks siin näiteks vabalt valitud perioodil oktoobrist aprillini.



Arvan, et edasi arutleda poleks tarvis. Kuid suvist linnakülaliste arvu see ei mõjutaks.



Milles on vahe? Nimelt panustavad Pärnu kultuuriüritused suvisel ajal teadlikult juba kohale tulnud linnakülalisele.



Suvises korraldustöös osalevad Pärnus nii riigi-, munitsipaalasutused kui eraettevõtlus ning kolmas sektor.



Sestap teevad aktuaalsed populistlik-programmilised hüüatused stiilis “taastame” ja “toome tagasi” kurvaks, sest näitavad, et olnut ei olda analüüsitud ega sellest järeldusi tehtud.



Mitte kunagi ei saa Pärnu inimestele ette heita, et nende võimekus ja tehtu ei ole küllalt hea, olemaks turistide liikumise ajend. Turismimagneti loomine nii kaunite kunstide vallas kui meelelahutusäris on suurt kogemust, raamidest väljas mõtlemist, rahvusvahelist praktikat hästi tundvaid inimesi ja korralikku rahastust vajav ettevõtmine.



Võtmeküsimuseks ja viimase kümne aasta tüliõunaks jääb: kui palju suudab linn suvise Pärnu kultuuriürituste nautijale maksumaksja rahast peale maksta? Kuna linna vahendid on napid, käsitletakse kõiki aasta ringi toimuvate kultuurisündmuste korraldajaid võrdselt. Ei tehta vahet toetusetaotlejate juriidilise vormigi vahel.



Aga see, et järgmise kümnendi Pärnu kultuurielu näo määravad juba uued sündmused ja nende korraldajad, on kindel. Aastaid oleme elanud üleminekujärgus, muutunud on nii linnakülalised kui nende tähelepanu eest võistlevad sündmused.



Jätkugu tarkust hoida oma hinnangutes teineteisest lahus linna kultuurielu ja suvine enamasti külalistele suunatud üritustekalender!



Kõikidele kurjadele korraldajatele


Südamepõhjast taunin kolleegidevahelist süüdistamist, tihti trükimeediaski ilmuvat häbematut valet, millel on vaid üks eesmärk - süvendada alaväärsuskompleksi Pärnus töötavates vähestes kultuuriinimestes ja manipuleerida poliitotsustajatega.



Selliste rünnakutega võidelda ega neile vastu hakata ei saa. Saab vaid väärikaks jääda. Süüdistused lõpevad aga niipea, kui Pärnu ometi kord tunnustab siin juba olemasoleva ja sündiva originaalsust ja väärtust.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles