Saarde kirikust aimub piirkonna iseteadvust

Saarde Katariina kirik sai praeguse väljanägemise ümberehitamise järel 1859. aastal. Kirikulugu omaaegses Saarkundas algab 1206. aastaga, mil kirikuõpetaja-preester Alexander tuli Riiast tooma ristiusku rahumeelsel moel.

FOTO: Urmas Luik

Saarde kiriku kukel punase tornikiivri otsast ligi 40 meetri kõrguselt on parim ülevaade ümbrusest, juba 150 aastat on ta hoidnud silma peal kõigel, mis siin alates õnnistamisest 20. septembril 1859 on toimunud.

Vaade järvele kiriku kellatornist 40 meetri kõrguselt.

FOTO: Urmas Luik

Jaapani hõbekuuse tüvest meisterdas Saarde kiriku kellamees Tanel Šubin Maarja kuju, tähistamaks omaaegset kalmistut.

FOTO: Urmas Luik

Diakon Arvet Ollino on Saardes abivaimuliku ametis 2006. aastast, enne teenis ta kogust kaks aastat üliõpilasena.

FOTO: Urmas Luik

Protsessioon, teenisid EELK peapiiskop Andres Põder (pildil paremal), diakon Arvet Ollino ja diakon Georg Glaase.

FOTO: Urmas Luik

Saarde pastoraadis on võimalik tutvuda professor Elmar Silvester Salumaa (1908-1996) muuseumitoaga.

FOTO: Urmas Luik


Ajaloolisele tõele au andes ja Enri Pahapilli koostatud "Saarde kirikulugu" lehitsedes selgub, et Saarde Katariina kirik ja kogudus võivad ennast pidada 325 aasta vanuseks ning esimene pühakoda kõrgus Jäärja mõisa maadel.  Kus täpselt, seda ei tea nüüd enam keegi kätte näidata.



Mööda on saanud 800 aastat ajast, kui Saarde kihelkonnas evangeeliumi kuulutati, ja 70 aastat torni uue kella panekust. Selle Saksamaal valmistatud suure kirikukella annetas kodukoha pühakojale taluperemees Karl Vill.



Altarimaal


Rahvapärimus pajatab, kuidas Saarde kihelkonda ehitatud Kadrina kiriku kõrge torn paistnud üle kümne kihelkonna Viljandisse välja ja elanikud imestlenud selle peegeldust järveveeski, kuni hiid ärritus ning heitnud linguga kivi Saarde kirikutorni poole teele, aga jalg vääratanud. Hiid tormanud vaatama, kas sai torni maha, liikudes iga sammuga versta, nii et sellest raskest astumisest tekkisid allikad, lohus, järved, künkad. Lingukivi oli lennanud liivakünkasse ja nii see torn püsti jäigi.



Praegusele kohale, järve kaldale künka otsa hakati kroonika andmetel gooti stiilis kirikut ehitama 1684. aastal. Sellest esimese rajatise müüritisest on säilinud kaks kolmandikku altaritagusest seinast ja kooriruumi ning käärkambri vaheline sein.  



Sisemiselt tagasihoidliku kiriku altarimaalgi on väike ja üle pintseldatud, nii et von Maydelli "Jeesus Kolgata ristisambal" pole enam selline nagu originaalil.  



"Sankt Peterburgist pärit kunstnik Behse maalis selle kohati üle ja kui vaadata Kristuse nägu, on see küllaltki elav ja emotsioone edasi andev, aga ihu on tuimalt kujutatud," seletas Saarde koguduse diakon Arvet Ollino omaaegses raamistuses kunstiteose ees.



Altarimaal osteti vanale, väiksemale kirikule 1835. aastal. Suures pühakojas, kuhu pinkidele mahub vabalt 550 inimest, väljendab maal oma sügavamõttelist sisu.



Pidustused


Suve viimasel pühapäeval olid kiriku ja pastoraadi uksed külastajatele pärani.



Kahe hoone vahelise muruplatsi keskel kõrguv, kiriku kellamehe Tanel Šubini valmistatud Maarja kuju tõmbas pilke. Jaapani hõbekuuse tüvest nikerdatud ligi kahe ja poole meetri kõrgune skulptuur tuletab meelde, et siin oli kalmistu. Enne kui Jäärja mõisnik von Raden laskis 1773. aastal Saarde surnuaia selle praegusele kohale rajada.   



Mitme aastapäeva koostähistamise puhul olid kirikus vaadata Kilingi-Nõmme päevakeskuse kunstiringi liikmete mõtestatud tööd ja kohaliku gümnaasiumi algklasside õpilaste värvi- ja kujundirohked joonistused kodukirikust, tornis hiiglaslik kuldne kukk ning järvel ujumas valged luiged.



Huvilised võisid kellatorni ronida pikki puutreppe pidi, mida kõrgemale, seda rohkem astmeid on katusealuses kudrutavate tuvide "toodanguga" kaetud. Aga vaade, mis nelja suunda sügiskirevale ümbrusele avanes, vääris vaeva. Teadjamate hoiatusega, et kirikukella lüüakse all, tõmmatakse nöörist, sest üleval läheksid kõrvad selle kumedast ja kilomeetrite kaugusele kostvast kajast rohkem kui lukku.



Kilingi-Nõmme linna ja ümberkaudsete külaelanike hulgast hakkasid äkki silma Are vallavanem ja volikogu esimees ning mitu tuttavat nägu veel. "Oleme sügisesel väljasõidul, kuulsime, et kirikul on tähtis juubel," rääkis Are vallajuht, oodates diakonile logoga tassi üleandmise hetke.



Arhiiv


Järjepidevust aitavad pühakojas rõhutada tinast ristimisvaagen, mis pärit 1677. aastast, ja pastoraadis teoloogiaprofessor Elmar Silvester Salumaa arhiiv ning esemed, sealhulgas auklik täismõõtmetes sinimustvalge lipp, ilmselgelt hoitud sõjaeelse Eesti ajast.



Kiriku arhiiviga, milles kirjas Saarde kihelkonna sünnid-surmad-paariminemised, ristsed ja laulatused, on aga isevärki lood. Esimene kirik põles 1770, tuli hävitas toonased ülestähendused.



"Võiks siiski öelda, et meie arhiiv on säilinud 1880. aastast, aga 1940. aastal viidi see Tartusse," kõneles diakon Arvet Ollino. "Olen kuulnud, et kirikuraamatuid on Pärnus perekonnaseisuametis ja üle ilma laiali, meil omal on väga vähe sellest säilinud, kuigi vanad õpetajad tegid topeltarhiivi."



Läinud sajandi alguses oli Katariina kogudusel 10 000 liiget, see lubab diakoni sõnutsi arvata, et kiriku tegevus ja kuulutus olid rahvale suure mõjuga.



"Meil oli vana köstrimaja siit kilomeetri jagu Jäärja poole, seal käis leeritöö, noored olid leeris neli nädalat ja olen lugenud õpetaja Matthissoni mälestustest, kuidas 40 leeripoissi nelja nädala jooksul tõstsid ühte mäge korvide ja labidatega teise kohta ja tema istus pingi peal ja hommikust õhtuni luges neile jutlust ning ükski poiss ei puudunud ühtegi päeva," seletab diakon Ollino.



Lisades, et Saarde kiriku pidupäeval ristib ja annab leeriõnnistuse EELK peapiiskop Andres Põder 12 inimesele.



"Saarde on eriline kant, Saarde rahval on iseteadvus olemas, aga vaimsus ja sakraalsus kuuluvad lahutamatult selle iseteadvuse juurde," kinnitab diakon Ollino, kes Saarde kihelkonnakiriku algusest arvates on siin teadaolevalt 38. jumalasõna kuulutaja.

Tagasi üles