Varjupaiga töötajad ei tea, mis on see salapärane miski, mis mõjutab inimeste huvi teatud tüüpi koerte suhtes. Kurjema olekuga koduvalvurid on aga taas moodi läinud.
Huvi valvekoerte vastu kasvab
1. oktoober 2009, 09:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fakt on aga see, et tavapärasest enam tullakse Tartu Kodutute Loomade Varjupaika sooviga võtta sealt korralik valvekoer.
Varjupaiga asjaajaja Kirke Roosaare sõnul on nõudmised enamasti samad. «Valvekoeraks tahetakse ikka kohe sellist looma, kes haugub ja on võõrastele kuri, aga omadele on sõber. Keda saab väljas pidada, kes oleks piisavalt pika karvaga, et õues saaks olla, ja piisavalt lühikese karvaga, et kammima ei peaks,» rääkis Roosaar.
Võtja ei taha üldjuhul ise kutsikast sobivat valvekoera kasvatada, eelistatakse umbes aastast looma, kes oskab juba haukuda ja kuri olla, teab, kes on omad, kes võõrad.
Kui läheb hästi, saab koer endale pika keti, piisavalt toitu, ulualuse ja hella käega omaniku. Kui läheb halvasti, võib kutsu jõuda ringiga tagasi varjupaika.
Roosaare sõnul ei saa öelda, et suuri koeri visataks tänavale sagedamini kui väikseid, kõik oleneb siiski pigem inimesest, kes koera on võtnud. Kõige rohkem leiab varjupaigast hoopis selliseid keskmisi, natuke üle või alla põlve ulatuvaid tegelasi.
Millistesse kodudesse koerad tegelikult lähevad, selle üle puudub varjupaigal kontroll.
Koeraloovutuslepingus on küll punkt, mis annab õiguse varjupaiga töötajal kolme kuu jooksul minna kontrollima, mis tingimustes loom elab, kuid sageli viiakse koer teise Eesti otsa ning võimalused nende ülevaatamiseks lihtsalt puuduvad.
Tänavu võivad varjupaiga töötajad rõõmustada selle üle, et koeri on olnud vähem kui eelmistel aastatel. On olnud ka päevi, kus kuutidest on olnud hõivatud mõned üksikud.
Kasse on varjupaigas endiselt liiga palju, kuid näha on rõõmustavat tendentsi: varasematel aastatel leidis endale kodu umbes kolmandik varjupaiga kassidest, ülejäänud olid liiga metsikud või haiged uude koju minekuks.
Tänavu võib aga öelda, et kodu saavad umbes pooled kassidest. «See on asi, mille üle me ise uhked oleme,» rõõmustas Roosaar.
Sellel pühapäeval, rahvusvahelisel loomakaitsepäeval, süüdatakse Tartu varjupaigas küünal, et mälestada loomade kaitsepühakut Assisi Franciscust ning ka kõiki neid loomi, kes varjupaigast oma kodu ei leidnudki ja teisel pool vikerkaaresilda on.
Loomade varjupaik
Varjupaigal on vaja
• toitu nii kassidele kui koertele
• linu, tekke
• puhastusvahendeid ja muud igapäevaelus kuluvat
• mänguasju
• vabatahtlikke koertega jalutama ja heakorratöid tegema
Ei ole vaja tuua madratseid.