Metsamees jahtis tund aega taksoneid

Juhani Püttsepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RMK taimede- ja seemnemajanduse dekoratiivtaimede ja seemlate tootmisjuht Alvar Peterson on dendropargis puude määramise retkel jõudnud Ginnala vahtra juurde.
RMK taimede- ja seemnemajanduse dekoratiivtaimede ja seemlate tootmisjuht Alvar Peterson on dendropargis puude määramise retkel jõudnud Ginnala vahtra juurde. Foto: Margus Ansu

Kui talv toob lume, võisteldakse Tähtvere dendropargis taas suusatamises, seal võiks aga võistelda ka võõrpuuliikide tundmises.


Aastal 2005, mil maaülikooli emeriitprofessor Endel Laas sai dendropargi rajamise eestvedajana Tartu aukodaniku tiitli, tuli ajalehes jutuks, et liike kasvab pargis 200. Huvitav, kui lähedal seisab see arv tegelikkusele?

Pole välistatud, et tervisejooksja või klähvivaid hoolealuseid taltsutava koerajalutaja silmis on dendropargi põlvekõrguses heinas kasvavad haruldased võõrpuuliigid kõik ühed anonüümsed rohelised tegelased. Nimesilte puudel juures ei ole ja radu nende juurde ei vii.

Aastal 2009, septembri eelviimasel nädalal, stardib dendropargi suusarajaskeemi juurest RMK seemnemajanduse ja dekoratiivtaimede tootmisjuht Alvar Peterson. Kui palju erinevaid taksoneid suudab tunni aja jooksul pargist leida võõrpuuliikidega pisut rohkem kui teretuttav metsamees?

Edukad lehis ja viirpuu


Ei saa liikuda sadat sammugi, kui Alvar Peterson põikab teelt kõrvale ja määrab valgustustorni all kasvava põõsa siberi kontpuuks. Arvatavasti poetas seemne posti otsas istunud lind. Seemet ei toonud ta kaugelt – inimese istutatud siberi kontpuud ääristavad maaülikooli metsamaja alust nõlva.

Kohe lähevad kaugvaatluse tulemusena kirja ka jõe poole kulgevat alleed moodustavad hõbepajud ja paplid.

«Mis on ühist Nõukogude Liidul ja paplil,» küsib Alvar Peterson  ja vastab anekdoodi jätkuna ise: «Kui õitsema hakkab, on kõik kohad essu täis.»

Neljas liik on meie tavaline kask, arukask (teda leidub nii nõlval kui ka lammil), siis järgnevad sanglepp, harilik kuusk, harilik ebatsuuga, serbia kuusk ja harilik elupuu.

Liike lisandub, peab pingutama, et kõiki Petersoni määranguid üles märkida: 10. kivikask, 11. siberi seedermänd, 12. hõbevaher, 13. paberikask, 14. tatari vaher, 15. pensilvaania saar, 16. suurelehine pärn.

Leiame kohe ka talurahva seas saksamaa kuuskedeks kutsutud lehiseid. «Nende määramiseks on vaja käbi,» märgib Alvar Peterson. «Dendropargis kasvab tõeline liikide, vormide, hübriidide kollaaž. Puude maailm on hulga kirjum, kui tahame tunnistada.»

Pikaajalised vaatlused näitavad, et Emajõe lammioru karmis tuultele avatud kliimas ongi kõige paremini läbi löönud lehised ja Endel Laasi lemmikud viirpuud. Suurem osa istutatust pole kahjuks parki pidama jäänud.

Sildid kaovad


Kuidas võiksid dendropargis oma teadmisi täiendada need linlased, keda elu pole dendroloogiaga seni kokku viinud?

Silte on puude juurde pandud, kuid need on ka kadunud. Poisid võivad nimelipikuid nalja pärast ka ära vahetada.

Maastikuarhitekt Liina Oja, kes maaülikoolis õppides Eino Laasi ja Ivar Sibula juhendamisel dendropargi puud hästi selgeks sai, pakub, et võiks siiski asetada silte ja korraldada õppekäike. Park on hästi kujundatud ja ilus, näiteks varakevadel viimase lumega. See on aga varjatud rikkus, mida ei ole kehva hoolduse tõttu üles leitud.

Luua metsanduskooli õppejõud ja sealse dendraariumi hea tundja Vello Keppart teab, et Rootsis Enköpingis saavad huvilised linnapargi tundmaõppimiseks kasutada trükitud skeeme. Liikide leidmine sarnaneb sel juhul maastikumänguga – ja kui ise avastad, jääb paremini meelde. Skeeme võiks tasuta jagada näiteks linna infopunktis või – miks ka mitte – maaülikoolis sekretariaadis.

Oma isa elutöö jätkaja, maaülikooli metsakasvatuse õppejõud Eino Laas suhtub skeemitrükkimisse skepsisega. Tema sõnul peaks kõigepealt vaeva nägema pargi kordaseadmisega, teede rajamisega, niitmisega.

Igatsus ilu järele


Seal, kus kasvavad Põhja-Ameerikast pärit kuused (näiteks Engelmanni kuusk ja must kuusk), pargi Emajõe pool servas, jääb Alvar Petersoo piidlema tugevat raagremmelgate rida. «Tema on metsahunt. Hästi paljuneb ja hästi varjutab kuusekultuuri. Siin pargis on veel palju teha. Palju on paju, mida ei tarvitseks nii palju olla,» tõdeb Petersoo.

Kui jõuame retke lõpuks metsamaja lähedusse, puistab teejuht liike ja vorme tihedalt nagu Vändra veski saelaudu. «Need tutsakad on kääbus-seedermännid.» Ja siis: 51. jaapani nulg («alt hele»), 52. hariliku tamme püramiidvorm, 53. mandžuuria nulg, 54. siberi nulg («tüüpilised mõisanulud – pikad ja sihvakad»), 55. korea nulg («sinised käbid»).

Huvi võõrpuuliikide vastu on suur, seda kinnitab Alvar Peterson oma kogemuse põhjal Tartu puukooli juhina. Rohkem kui pooli dendropargis kasvavaid liike saaks puukoolidest osta, ja inimesed hangivadki võõrliike oma aedadesse meelsasti – on selle põhjuseks siis kollektsioneerimishuvi või igatsus ilu järele.

Meie jõuame dendropargis tunni ja veerandiga 75 määranguni ning üksjagu leiame sellist, millele Petersoni enesekriitiline meel ei luba kindlat nime anda. Pole kahtlust, nad on seal Emajõe lammil ja kaldapervel olemas – 200 erinevat puud ja põõsast.

Tähtvere dendropark
• Pargi rajamiseks lõid 1970. aastate alguses käed EPA metsandusteaduskonna dekaan Endel Laas ning metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi juht Heino Teder.
• Pargi projekteeris aiandusarhitekt Ethel Brafmann.
• Esimesed puud istutati Tartu näidissovhoosilt saadud 60 hektarile Emajõe kuivendatud lammialale ja ürgoru nõlvale aprillis 1971.
• Dendropark asub Tartu linna maal, haljastusteenistus korraldab niitmist.
• Juunis 2009 määras Tartu linnavalitsus Tähtvere dendropargi ümberehitamise tingimused. Ette nähakse tugevdatud rajapõhju suusa- ja rattasõiduks, kuivendamist, kunstlumetootmist, pinke, puhkekohti, prügiurne ja koerajalutusvõimalusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles